Celebrity Collage by MyHeritage

MyHeritage: Family tree - Genealogy - Celebrity - Collage - Morph

MyHeritage: Celebrity Morph - Free family tree - Family history

The Dante's Inferno Test results

The Dante's Inferno Test has banished you to the Fifth Level of Hell!
Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Very Low
Level 2 (Lustful)	Very High
Level 3 (Gluttonous)	Moderate
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	Very High
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	Extreme
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	Very High
Level 7 (Violent)	High
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	Very High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	High

Take the Dante Inferno Hell Test

A Different Kind Of Pain...

Üldiselt on siis lugu nii, et aprillikuu on üldse väga imelik kuu. On kurbust, on igavust, on rõõmu ja isegi hingerahu leidub...

Ei hakka detailidesse laskuma - küll teatavad isiksused ise aru saavad kellest jutt või kellele suunatud...diskreetsuse mõttes ei nimeta üritusi ega isikuid nende sünnipäraste nimedega. Those who need to, will have the knowledge....

Selline asi kui sul vaevaga kogutud muusika ja tähtsad programmid kõvaketta-rikke tõttu kaotsi lähevad, ei tee just eriti rõõmsaks, või mis? Ei, ei tee jah! Tekitab soovi kedagi kägistada hoopis. Veidi googeldamist ja selgus, et selle kõvaketta puhul on selline "rike" suhteliselt tavanähtusena klassifitseeritav. No kurat küll, miks ükski firma ei võiks toota asja, mis on ASI, mitte sitanikerdis? Kas kõvakettaäris on see nagu mingi kuradima kavalus kuidas rohkem tooteid müüa või? Minu arvates mõjub see pigem efektiivse antireklaami kui eduka äristrateegiana. Pistke perse LaCie P3 HD kõvakettad, sest ausalt, muud nendega teha ei ole! Juhuks, kui kellelgi peaks juhtuma selline ketas olema, siis selle "tehnilise rikke" kohta võib infot leida järgnevalt saidilt: http://www.fixya.com/support/t401565-lacie_500_gb_usb_external_hard_drive

Väidetavalt on andmed kettal alles, aga ketas on võimatult aeglase mõtlemisega ning 64kb andmete kopeerimiseks kulub umbes 30min kuni 2h. Eks katsetame kuidagimoodi asja jälel "tööel saada" ja andmed sealt pealt mujale toimetada....I want my life back!

Teatavasti on see alati tore, kui näeb kedagi, kellele juba tükimat aega pole olnud õnne otsa komistada. Jah, on küll tore. Seda olenemata asjaoludest "kus", "kuidas" või "mis mõttes?".

Eriti tore on kui sind kutsutakse kuhugi, kus on meeldiv õhkkond, soe, lõbus ja hea. Peaks mainima, et teatavad isikud mu elus on väärt rohkem kui kõik teised kokku korjatuna. Sest ei juhtu just iga päev, et keegi täiesti tavaline suudab sinus tekitada nii eriliselt meeldiva oleku, et sa soovid selle hetke igavest kestmajäämist. Veel ägedam on, kui neid igavesi hetki on üksteise järel lugematu hulk ning iga järgnev väärt enam kui eelmised kokku...ühesõnaga, kallikesed....'tähh, et olemas olete! (rõõmupisar)

Ahjaa...ma võin nüüd jälle ühe ristikese kalendrisse tõmmata, sest laupäevast alates kuulun ka mina nende hulka, kes võivad uhkusega väita, et nad on õunapuu ladvas istudes kohvi joonud!

Kõige ägedama tänukirja ma pühendaksin mmh'ile, kes viimase 4 päeva jooksul ilgelt äge ja asjalik on olnud ja mind lõbustanud ja igale poole endaga kaasa võtnud ja aidand mul mõtteid igalepoole mujale viia ja uusi asju näidand ja üldse the best olnud on! Don't EVER change! Sa oled liiga ******, et seda rikuda lasta (tärnide asemele tuleb kirjutada kõik positiivsed omadussõnad, mis olemas on).

Tallinn imeb ja juba kahel korral on mmetal mul siit põrgust välja rabeleda aidand. To mmh: "Võlgnen sulle oma vaimse tasakaalu ja hingerahu...sänkjuu"

Kultuuritund vol.2

Eelmisest postitusest on juba päris palju aega möödas ning nüüd on aeg siia taas üks sissekanne teha. Ning uudiseid on päris palju. Ausalt!

1) Üks nimi. Ainult üks. Chuck Palahniuk!!!

Teile teadaolev esimene sissekanne antud kirjaniku teemal oli minu arvutuste kohaselt 25. veebruaril. Tegelikult oli see juba kolmas raamat, mida ma nimetatud autorilt lugenund olin. Esimene teos kandis nime "Invisible Monsters" ning selle lugemist alustasin bussi teel Rakvere poole. ALgul ei olnud ma eriti vaimustuses, et mingi raamat sellise roosa kaanekujundusega on, kuid juba esimest lehekülge lugedes jõudis mulle kohale, et tegu ei ole mingi tavalise läila armulooga. Mida rohkem ma lugesin, sea enam mulle teos meeldima hakkas ning raamatu lõpuks oli autor tõusnud mu lemmikute hulka. Ühe kalli inimese soovitusel võtsin järgmisena ette autori teose nimega "Choke". Raamat oli küll hea, kuid kahvatus eelnevalt loetu kõrval. Võibolla on asi minus, aga antud teos jäi kuidagi liiga poolikuks. Huvitavad ideed ja autorile omapäraselt veider tegevustik, kuid midagi jäi vajaka...

Peale "Choke"-i sai läbi loetud "Survivor", "Haunted", "Fight Club" ja "Rant" ning nende kohta võib lugeda eelnevatest postitustest.

Tänase seisuga olen suutnudend läbi närida veel kahest nimetatud autori romaanist.

Esimesel neist nimeks "Lullaby" ning lugu räägib ühest mehest ning ühest naisest, kelle teed ristuvad ühe surmatoova unelauluga. Tegelased asuvad rännakule, eesmärgiga hävitada maailmast selle unelaulu iga viimase kui eksemplari, ning satuvad selle käigus kõikvõimalikesse seiklustesse. Äärmiselt soovitatav lugemine neile, kes on huvitatud nõidustest, riitustest ning maagiast. Väga mõnus raamat igatahes!

Teine ning ühtlasi ka viimane raamat, mis mul antud autorilt lugeda oli jäänud, kannab nime "Diary" ning kuulub Palahniuk'i õudusromaanide triloogiasse koos teostega "Haunted" ja "Lullaby". Raamat räägib oma võimetesse usu kaotanud kunstikooli lõpetanud naiosterahvast ning tema läbielamistest. Kuidas inspiratsioon lihtsalt ühel hetkel on ja järgmisel hetkel enam ei ole. Kuidas ühe saare elanikud jäbi aegade jõukalt elanud on ning mis peitub nende rikkuste taga.

Algul on raamatu tegevust üpris raske jälgida, kuid mida enam seda lugeda, seda selgemaks kõik muutub. Ei ühtegi halba sõna selle raamatu kohta, kuna ise ka mingil määral kunstiga tegelen, ning kõik teoses kujutatu tundub ülimalt loogiline. Soovitan kõigile kunstilembelistele isikutele ning miks mitte ka kõigile teistele, kel soov lugeda head raamatut.

2) Teine uudis on seotud kunstiga. Nimelt tõi mu õde koju karbi 24 kriitpastelliga ning ütles, et ma võiks nendega mässama hakata. No eks ma siis surfasin veidi netis ja otsisin infot, et kuidas ja mida nendega teha saab ja mida lisaks kriitidele tarvis läheb. Väga keeruline protsess, peaks mainima. Esiteks, on tarvis spetsiaalset mustriga paberit, mille külge kriit hästi haakuks. Teiseks, on tarvis mingit spetsiaalset pabermaterjalist valmistatud pulka, millega värve hajutada. Kolmandaks, on vaja inspiratsiooni. Neljandaks tuleb varuda juukselakki või midagi analoogset, et kriit paberi külge kinni pihustada. Värvi tuleb paberi pinnale kanda mitme kihina ning iga kiht tuleb enne järgmise paberile kandmist juukselaki või spetsiaalse vahendiga paberi külge kinni piserdada.

Ühesõnaga, mässamist kui palju, aga harjutamisega ehk saab isegi midagi asjalikku kunagi valmis tehtud. Siiski, tuleb veel palju õppida ja lugeda, enne kui midagi korralikku siit loota võib. Õnneks mul kaks korrust ülevalpool elab kunstilembelisi inimesi, kes mulle näpunäiteid võivad jagada =)

Mu esimene katsetus midagi saavutada näeks välja selline nagu siin kõrvalolevalt pildilt paistab.

3) kool endiselt imeb, liiga palju on vaja teha ja liiga vähe viitsimist ja oskusi on, et kõige sellega hakkama saada :S

Kultuuritund...

Esiteks, eelnevas postis sai öeldud, et Half-Life 2: Episode One ja Episode Two on plaanis läbi mängida. See plaan on nüüdseks täidetud ning mõni sõna siis nende kohta ka.

Tehniliselt on mängud nõudlikumad kui eelkäija, kuid nad on selle võrra ka ilusama väljanägemisega. Täiel määral kasutatakse uut HDRR-tehnikat (High Dynamic Range Rendering), mis lisab mängu visuaalsele poolele, nimelt valgustusele, reaalsust. Samas muudetakse episoodide vahel mõningaid detaile, mis on siiski veidi liiga silmapaistvad muudatused, näiteks ühe "tulnukaliigi" nahk, mis muudeti justkui üleöö elevandist nälkjalaadseks. Aga savi sellega, juu nii oli siis parem. Mängitavus on ikka sama, säilinud on ka mängu varemkogetud headus ja äärmiselt kaasahaarav story. Kahjuks jäetakse teise episoodi lõpus mängijale liiga palju mõtlemisainet, kuna mäng lihtsalt ühel hetkel keset suurt madinat otsa lõppeb. Jäädes ootama kolmandat ja ühtlasi viimast episoodi, on mängijal küllaltki palju ruumi spekulatsiooniks, kui mitte liiga palju aega kannatamiseks. Järgmise episoodi kohta pole nimelt veel mitte mingisugust teavet ja pole veel eriti kindel kas mängu tegijatelgi rohkem aimu on.

Teise teemana võin uhkusega öelda, et olen suutnud ennast läbi närida järjekordsest Chuck Palahniuk'i teosest. Raamatul nimeks "Rant" ning tegu Buster "Rant" Casey nimelise mehe "suulise elulookirjeldusega". Teose tegevus toimub seega möödanikus ning sündmused jõuavad lugejani mitte peategelase enda, vaid tema sõprade, tuttavate ning mehega ta elu jooksul kokkupuutunud inimeste suu läbi. Raamatu ülesehitus on suhteliselt kaootiline, kuid ometi äärmiselt loogiline.

Rant sai noorena hammustada Mustalt Leselt (Latrodectus spp.) ning sellest hetkest peale hakkas ta otsima uusi mürgiseid putukaid ja muid elajaid, kellel end hammustada lasta. Mis narkoodikumid on tavalistele inimestele, seda oli hammustada saamine Rant'ile. Poiss tavatses toppida oma käsa pimesi loomaurgudesse ja oodata kuni keski või miski oma hambad talle ihusse äsaks. Selle tegevuse käigus suutis poiss endale marutaudi külge hankida ning oma edasise elu jooksul sellega loendamatul hulgal inimesi nakatada. Kodunt lahkudes sattus noormees linna ning leidis oma tee underground romurallitamise "meeskonda"...

Üldiselt rohkem ma sisu kohta öelda ei tahaks, kuna see võib üht-teist reeta ja selline ettejutustamine pole kunagi mingi eriti tänuväärne tegevus.

Teos ise on intrigeeriv väga mitmel erineval tasandil ning nende kaante vahele on surutud erinevatest eluvaldkondadest laenatud õpetussõnu, filosoofilisi teooriaid, elulisi fakte, kavalaid äristrateegiaid ning jah, ka ajarändeid puudutavat infot. Ärge saage minust valesti aru, põhirõhk teoses on siiski asetatud satiirile, mustale huumorile ja fantaasiale. Üldises võtmes täiesti korralik ilukirjanduslik üllitis, mida kõigil lugeda soovitan. Vaieldamatult üks mu lemmikuid Palahniuk'i teoste seas.

Kindlasti soovitan huvilistel uurida ka kõnesoleva raamatu interneti-lehekülgi, millest siin kahele ka viited välja riputan. Esimene neist on pigem neile, kes raamatut juba lugenud on ning soovivad veidi lisalugemist, mõningate momentide meeldetuletamist või lihtsalt infot raamatu kohta ning seda kõie leiab siit: http://www.randomhouse.com/doubleday/palahniuk/rant/

Teine link on raamatu ametlik promo-leht, kus saab ka ühte flash-põhist romuralli mängu mängida (suhteliselt fun värk!!) ning leht ise asub siin: http://www.randomhouse.co.uk/rant/

Toredaid elamusi...

Living a half-life...

...ehk teisisõnu, võtsin hiljuti vaevaks läbi mängida ühe viimaste aegade hinnatuima arvutimängu "Half Life 2".

Hoolimata asjaolust, et mu 2.0GHz Pentium4 koos GeForce4 Ti4280 64Mb graafikakaardiga jäi kohati omadega hätta ja oli tarvis graafilisi eriefekte mängus veidi piirata, oli mäng igati mängitav ja üldiselt võib temaga täiesti rahule jääda.

Mu arvuti üks omapärasid on see, et ta kipub kole tihti pange jooksma elik rippuma jääma, kui mingit graafiliselt nõudlikumat mängu pruukida. Paps pakkus välja variandi, et vahest on viga kaardi jahutuses. Kiskusin siis masinal külje lahti, puhastasin videokaardi prosejahutuse tolmust ning lükkasin masinale jälle hääled sisse. Mäng ei tahtnud edaspidi enam nii tihti pange joosta, õigemini väga harva kui seda ette tuli. Siit siis järeldus, et mängud jooksevad mu masinal paremini kui arvutil soolikad paistavad. Asjalik teadmine ka teistele jagamiseks, ma leian!

Graafikakaart ongi vist mu masinal kõige kõrgema temperatuuriga komponent hetkel, kuna emaplaadi protsessori jahutus on nii võimas, et seal temperatuur harva üle 43*C tõuseb. Enamasti on temp seal vahemikus 38-41 kraadi Celsiust, mis on suhteliselt ideaalilähedane variant. Aga graafikakaart on selle olluse kõrval suisa saun. See pisike propeller, mis sinna peale on istutatud, oma tööd küll eriti asjalikult ei tee. Kaart kipub kohati nii tuliseks minema, et sõrme selle vastas kaua hoidma naljalt ei kipu. Aga raip, selle vennikese jaoks pole muud jahutusvarianti kah kuskilt võtta, pealegi, uuemat kaarti sinna ka toppima ei hakka, kuna emaplaat toetab ainult 4x AGP'd ja kaart ise võiks reaalselt toimida ka 8x kiirusel. Bljät kui kiiresti tehnika ikka raugastub! Mingi lisaventilaator vist vaja sinna külge monteerida....esialgu peab arvuti lahtise küljega leppima.

Aga mängu enda juurde tagasi. Teema jätkub sealt, kus ta esimese osa lõpus poolikuks jäi. Peaaegu. Vahepeal on lihtsalt mingi ilgem hunnik aega mööda läinud. Nimelt sattus peategelane esimese mängu lõpus mingit laadi mitteolemise olekusse ja ärkab sealt miskise salapärase sinise ülikonnaga mehe käsu peale. Selle sama mehe, kes ta sinna olekusse pani. Enivei, maailm on muutunud ja Maal valitseb mingit laadi armee ülemvõim. Mängu jooksul tuleb mängijal täita kõikvõimalikke ülesandeid, et sellest armeest lõppkokkuvõttes jagu saada. Abiks selle ülesande täitmisel on mingi mässajate grupp, kellele ka see armee eriti ei istu.

Esiteks on siis tarvis sõbrad mässajad üles otsida ja nendega kampa lüüa, siis on vaja ilgelt kaua mingi hõljukpaadiga mööda solgitorustikku ringi aerutada, seejärel tuleb veidi aega jala mööda mahajäetud linnaosa ringi tuuseldada ja zombie'sid materdada, peale seda topitakse sind juba jälle miskise ralliauto rooli ja järgneb järjekordne pikkkkk ja vaheldusrikas kihutamine. Sellest kõigest eluga pääsenud, kästakse sisse murda miskisse vangla moodi ollusesse ja siis, kõmm, järsku on nädal möödas ja käib ilgem vabadusvõitlus, linn on varemeis ja tänaval ei saa enam absull liikuda, ilma et mõnd kuuli perse lendaks. Palju siblimist ja äktsionit ja lõpuks jõutakse eesmärgini ka, milleks on terve mängu jooksul ilgelt pinda käinud ilgelt kõrge torni moodi kindlus linna keskel. Sinna siis sisse vaja murda ja see koht mingi imenipiga õhku lasta. No problem.

Ja siis, oh üllatust, ilmub jälle see sinise ülikonnaga mees ja paneb mängija jälle sinnasamusesse mitteolemisse tagasi. Absoluutselt ebanormaalne variant, kuidas mängule ots peale teha, kuid siiski, nii saab ju jälle asja edasi arendada. Nüüdseks on juba välja lastud "Half Life 2: Episode One" ja "Half Life 2: Episode Two", mis seda teemaliini edasi viivad vastavalt sellele kus eelmine pooleli jäi.

Üleüldiselt on see mäng väga mitmekesine ja äärmiselt vaheldusrikas, olles ühtaegu FPS (First Person Shooter ehk mängija näeb seda sama mida tema tegelanegi + mingit osa tema relvast), rallimäng (paadi ja autoga kimamine), strateegia (jõle palju on vaja igast "Tomb Raider"-i stiilis puzzlesid lahendada, et mängus edasi jõuda), sõdurisimulaator (sina ja kari muid sajoobe müttate mööda linna ringi ja mängite armeega "sõda") ja survival horror (võtmesõnadeks "Resident Evil", "Silent Hill" ja "Alone In The Dark", kus üksinda äärmiselt rusuva õhkkonnaga mahajäätud linnakeses libasurnutega kakeldakse).

Graafika on igati ilus, tegelased huvitavad ja kasulikud, tegevustik kaasahaarav ning vastased intelligentsed ja kohati ka hirmuäratavad. Miinusena märgiks ära selle, et mängu "osad" oleks võinud olla lühemad ehk näiteks, paadiga kihutamine oleks võinud olla poole lühem, kuna see tüütas lõpuks ikka väga ära. Aga elame üle ja ootame järgmisi.

Hetkel võtsin ette esimese osa uuesti läbi teha, et stoori meelde tuletada ja varsti peaks ka Episode One netist kätte saama...see mäng tekitab mingil määral sõltuvust. Või vähemalt ta suudab inimese päris pikaks ajaks arvuti taha kleepida...

Kampaania "Lapsed lugema!"

Tähelepanu kõik emmed ja issid: kas olete märganud, et Teie laps(ed) ei armasta raamatuid lugeda? Olete mõelnud selle peale, et millest võib olla antud olukord tingitud?

Mina pakun teile välja lihtsa ja efektiivse lahenduse, mis on nälgivate Aafrika laste peal järgi proovitud ja ei andnud absoluutselt mingit tulemust. Tuleb välja, et järgmise katse läbiviimiseks tuleb valida sobivamad tingimused.

Aga see selleks, tagasi asja juurde. Nimelt tuleb teil oma lastele selgeks teha, et lugemine ei ole saatanast (mõningatel jutudel tuleb teil küll oma lastele selgeks teha, et lugemine ON saatanast, kuna nad ei puuduta ühtegi raamatut kui see just parajalt iiv6l ei ole). Andke neile kätte ükskõik milline Chuck Palahniuk'i kirjtuatud teos ja nad hakkavad varsti raamatuid tikutulega pimedas ruumis taga otsima...vähemalt ideaalis võiks see nii välja kukkuda. Aga olgem ettevaatlikud, sest lapsed ja tuletikud ei ole eriti tervislik kombinatsioon.

Eile siis jõudsin ühelepoole järjekordse eelpool nimetatud autori teosega, mil nimeks "Fight Club" ja mis on autori siiani enim tuntust kogunud teos. Ma olen kindel, et kõik, kes seda postitust loevad, on näinud käesoleva raamatu põhjal vändatud samanimelist filmi, mille peaosades Brad Pitt, Edward Norton ja Helena Bonham Carter. Võtke teatavaks, et film ja raamat ei ole sama asi. Raamatu ja filmi vahel on väga palju erinevusi ja soovitaksin kõigil asi läbi lugeda ja alles siis film uuesti üle vaadata. Te saate siis ise ka aru mida ma silmas pidasin. Muudatusi on palju, kui filmist rääkida. Igal juhul, veel üks raamat mu lemmikute nimekirjas lisaks.

Järgmise raamatuna võtan ette Palahniuk'i kõige värskema teose "Rant".

Nüüd aga magama, sest homme on ees üks kuradima busy päev...

Koertega Metsas How-to: 1-3

Koeraga rabas jalutamine on tegelikkuses paras seiklus kuubis.

Kujutlege nüüd järgnevat: eilne lumi on veel maas (mis siis, et sulamas), sul on seltsiks ema, õde ja kaks pirakat koerlooma.

Mõtlesime, et käime rabast kah läbi. Lõppkokkuvõttes oli see äärmiselt halb idee.

1) Kuidas koera jäälülmast veest välja upitada.

Esiteks, pole vaja palju vaeva näha, et too karvanässakas otsustaks paberõhukesele jääle ronida ja sealt sisi peaees läbi vajuda. Õnneks oli too koht suht madal ja kutsa aerutas ennast kiirelt jalgtee silla juurde. See on siis see koht, kus rabasse ehitatud laudtee läheb üle väikese oja, millesse koer oli suutnud ennast sisse soperdada. Sai esikäpad silla peale ja edasi olid ajud otsas. Kükitas ja niutsus sääl ainult. Ja sina siis katsud kõigest väest veenda teda tulema kalda poole. No upu või ära, aga ei liigu paigast! Lõpuks suutsime kolemkesi koera siiski niikaugele viia, et ta sõna kuulas ja kaldapoolse jää servale ronis. Aga perse selleks ajaks juba kenasti vett täis imand (mõnusalt paks talvekasukas seljas ju loomal) ja ei jaksa koer ennast välja upitada. No mis siis ikka, mina sikutasin esikäppadest, ema upitas tagumist käppa ja õde tõstis sabast. Suure pingutuse järel oli koer õnnelikult kaldale veetud. Peni ise selline asjapulk, et sure maha - kalpsas ringi, ise jummala energiat täis ja selline nägu peas nagu polekski midagi juhtunud. Absoluutselt normaalne, eks!

Igal juhul oli jalutamise tuju rikutud ja otsustasime otsa ringi keerata ja kodupoole tagasi minna.

2) Kuidas koeri lahutada.

Tuju sant, koer märg ja teine pennu väsind, liikusime aegamisi tuldud teed tagasi. Laudtee oli kitsas ja sai käia ainult üksteise taga. Vastu tuli meile teine jalutav pere kahe lapse ja koeraga. Võõra koeraga.

Meie märg kutsa ei teind seda võõrast märkamagi, jalutas rahulikult edasi, lasi lastel pai teha ja puha. Aga kõige viimasena minu taga tuli teine, vanem, vihasem koeraeksemplar ja see ei saanud asjadel nii lihtsalt laabuda lasta. Algul kõndis aeglaselt, seejärel kiirendas sammu ning enne kui ma suutsin kuskilt kinni haarata, oli koer minust möödas ja võõraga ninapidi koos. Paari sekundi vältel vahtisid kaks elukat tõtt ning järgmisel momendil oli kisma lahti. Võõras koer oli suhteliselt noor hundikoerahakatis, rihma ja suukorviga nagu kord ja kohus. Meie penidel pold kummalgi rihma EGA suukorvi ja siis oli paanika. Kusjuures, just sel samal hommikul oli meie valgel viharullil kaelarihm ära võetud.

Nojah siis. Kuna äktsion käis, siis oli ju vaja oma koerad kokku korjata. Mõni hetk tagasi vees õnnetult niutsund Must Mõmm oli ka kohe asjalik ja tahtis oma sõbrakesele appi minna, aga ema ja õde said selle õigel ajal kätte ja väänasid teda veidi eemal lumme. Samal ajal üritasin siis mina meie valgekarvalist tolle hundikutsu kõrist eemale venitada ja lõpuks, läbi raskuste, selgaistumise teel see ka õnnestus. Üks suur ja karvane RAISK kuluks selle kohapeal ilusti ära.

Ehmunud pere tõmbus peale seda sündmust kiirelt eemale ja meie vedasime oma koerad teises suunas minema. Räigelt häbi oli ikka küll, aga no mis sa ikka teed.

3) Kuidas ootamatult märgununa keset talve metsavahel hulkuda.

Tagasitee oli hulga süngemas meeleolus kui mõni hetk tagasi, kui sai njuufat lombist välja upitatud. Valge vahtis endiselt vihase näoga tagasi ja andis mõista, et ta tahaks minna ja hundikale otsa peale teha. Terve tagasitee sai siis sajatatud ja sõimatud konkreetselt mitte kedagi, aga eks koer sai ise ka veidi aru, et tema käitumisega ei oldud rahul. Kõige toredam oli see, et ema ja õde praktiliselt pidid Musta otsas istuma ja kõrvu väänama, et teda eemal hoida ja olid seetõttu suhteliselt läbi ligunend - njuufa käis ju ujumas. Katsu sa mingi kergelt +2 kraadise ilmaga metsavahel märgade riietega jalutada. Ei ole meeldiv. Lõpuks sai siiski ühes tükis koju jõutud ja peremehele oma seiklustest pajatatud.
Fakt: oleks tema ka kaasas olnud, poleks mingit sehkendamist olnud.

Need sündmused leidsid aset 3.veebruaril 2008.

The Writing Obsession!

Mingi aeg laekus mu postkasti kirjake BEST'ist, et ma olevat karjääripäevadelt võitnud mingit nänni ja ma tulgu sellele järgi. Kiirematele parem kraam. Nu ma siis täna läksin ja uurisin mis nänni seal pakutakse.

Oli 3 pappkasti, millest siis igas kastis oli mingit stuffi. Esimesse kasti ma ei piilund, teises oli igast t-särke, rätikuid, raamatu laadseid ollusi ja ma ei tea mida kõike veel. See kast mind ei huvitanud. Minu nänn oli kolmandas kastis. Sorisin seda tiba siis. Oli märkmepaberiblokke, oli pastakaid, oli erinevat sorti (õlle)pudeli avajaid, kaelapaelu, võtmehoidjaid, nokamütse, üks reklaamraamat põllumajanduse kohta, paar t-särki, cd-taskuid 10 plaadi jaoks jne. Mulle isiklikult hakkas silma üks piklik must karp "Inoxcrom" logoga ja sloganiga "The Writing Obsession!". Selle karbi sees oli teine karp. Kõvast materjalist hõbejat värvi ja samade kirjadega. Selle karbi sees oli aga üksainus pastakas. Karp ise ilus ja elegantne, nagu kirjatarvete poes klaasi taga need kallid pastakad oma karpidega. Valisin siis lõpuks selle kasuks ja läksin rahuloleva näoga koju ära.

Netti jõudes tuli mõte uurida mis sorti firma see Inoxcrom siis lõppude lõpuks on. Kontoritarbeid teevad nad. Otsisin oma pastaka toodete hulgast üles ja vaatasin palju selle eest siis ka küsitakse. Ei rohkem ega vähem kui $49.95 (509.20 EEK)!!!! Mul vajus mokk töllakile selle peale. Surfisin veel veidi ringi ja leidsin veel kõikvõimalikke hindasid sellele asjandusele, muuhulgas ka järgneva:d € 21,00.- (328.50 EEK) ja http://www.kb.ee/ pakkus teda baashinnaga 250.- (ilma käibemaksuta).

Tundub, et langetasin otsuse õige asja kasuks, kuigi paneb mõtlema, et kuidas nii hinnaline ese sinna kasti küll sattuda võis. Juu mõni loll vaatas, et "ah, mingi pastakas jälle!" ja viskas sinna :P

Pastakas ise näeb välja selline nagu pildilt näha võib. Lähivaatlusel väga korralikult valmistatud, plastmassist jubinaid küljes EI ole. Kirjade järgi on tegu kroomitud (läikiv osa) ja mati pinnaga roostevaba terasega. Ahjaa, graveering väidab, et tegu on Kunda Nordic'u pastakaga. Kaalu poolest on ta päris korralikult 40g, mis võrreldes tavalise pastakaga on hämmastavad 22g raskem (jah, inimesed, ma kaalun oma pastakaid...ja ma pole kunagi väitnud, et ma normaalne olen).

Igati kordaläinud päev, ma julgeks väita! =)

Sport + udu = segadus

Täna koolist tulles torkas pähe geniaalne idee otsida keldrist üles vanad rulluisud ja väike spordipäev korraldada. Mis siin siis muud ikka kui et tegutsema! Tuulasin tükk aega keldris kolikambris enne kui õige asi silma hakkas. Raisk, miks inimestel nii palju igast kila-kola tarvis on? :S

Enivei, ronisin oma leiuga tuppa, otsisin välja vajalikud vahendid ja võtsin uisud praktiliselt algosadeks ning õlitasin liikuvad jupid ära. Kõik sujub. Paps küll käis ja kommenteeris, et ma kõikvõimalikke kaitsmeid peale topiks ja telefoni pea külge seoks, et's oleks hea ambulanssi kutsuda :P

Ilm ise oli suurepärane, +10*C, päike, enamalt jaolt kuiv asfalt ja suhteliselt vaikne tuul. Sõita oli päris mõnus, mis sellest, et praegu teed igast kivipuru ja kraami täis on. Ühe kaardi põhjal sõitsin 8,6Km, teise järgi aga 17,89Km...go figure! (Pilt on illustratiivse tähendusega!)

Peale sporti otsustasin vaadata ära filmi "The Mist", mis hiljuti kinodes jooksis. Vaatasin. Hea oli. Ei olnud niiväga õudne, aga igav ei hakand ja suhteliselt hästi oli teostatud. Mis mind aga natuke häiris oli see, mis mõni minut enne filmi lõppu aset leidis. 1 tunni ja 48 minuti jagu filmi vaadatud ning seejärel ootas mind ees üllatus. Nimelt sai mulle selgeks, et ma olen järgneva minuti jooksul nähtavaid kaadreid juba varem näinud. Ja mitte lihtsalt niisama näinud, vaid unes näinud ja mitte hiljuti, vaid ligemale 10 aastat tagasi! :S

Teate kindlasti isegi seda, et mõningad unes nähtud asjad lihtsalt jäävad paremini meelde kui teised. On ka neid asju, mis jäävad meelde alateadvuse tasemel ehk sa näed unes midagi, mida sa hiljem ei tea, et sa mäletad, kuid sellest hoolimata siiski mäletad. Seda nimetatakse "Deja Vu"-ks.

Loomulikult olen ka varem korduvalt ja isegi suhteliselt sagedasti kokku puutund selliste nähtustega, kuid siiani pole kogemus kestnud nii kaua ja olnud nii selge. Selle minuti vältel meenus mulle lisaks kordunud kaadritele veel ka palju muud, mida tookord unes nägin. See oli hämmastav elamus minu jaoks.

Kui ma hiljem tagasi kerisin ja seda kohta filmis uuesti vaatasin, siis enam seda efekti ei olnud. Moment oli möödas.

Deja-vu juhtub siis kui nad Matrixis midagi muudavad...

Raua needmine...

...ehk lugu sellest kuidas metalli olemust naeruvääristatakse.

Ühesõnaga, mul on probleeme. Probleeme arusaamisega et miks kuradi pärast peavad mingid kuradima roosad tibilinnud oma kõikvõimalikke kehaosi rõngaste ja neetidega asustama?

Ammustel aegadel olid piercing'ud seotud kõikvõimalike uskumuste ja traditsioonidega, kuid tänapäeval tehakse seda hoopis muudel kaalutlustel. Raskema muusika austajad augustuvad, sest see on moodus, kuidas maailmale näidata millesse nad usuvad. Punkarid tarvitavad needistumist demonstreerimaks oma mässumeelsust. Mida on tibidel tõestada???


Roosad, pehmed ja süütu välimusega, enamasti 13-16 aastased tšikid teevad endale kõrva-, naba-, keele- ja ninarõngaid, sest nende arvates on see lisand nende ilule. Mõningatel juhtudel see ka nii on. Kuid sellega võiksidki nad piirduda. Milleks on teile tarvis veel huule-, kulmu- ja muid näorõngaid? Need ei tee teid enam ilusamaks. Huulerõngas ei ütle "Vaata kui armas ma olen!", ta kisendab "Situ pihku, kägu!"
Ei ole teil vaja neid lisarõngaid lihtsalt sellepärast, et mõnel tuttaval gooti-tibil või metalistil on ja te tahate ka "ägedad" välja näha. See ei tee teid ägedaks. See riputab teile kaela sildi "Ma olen kloon".
Tahad olla erinev - kaota mõni ihuliige. Augustamine ei tee sind eriliseks, see on juba nii levinud praktiseering, et on tekitanud uue "halli massi".

Soovitus: hankige isikupära ja ärge kopeerige teisi. See ei ole khuul.

Õnne valem...

1) Loe läbi üks hea raama.
Lõpuks siis sain oma "Haunted"-iga ühelepoole. Ei ühtki pettumust selles raamatus, ausalt. Isegi lõpp oli perfektne. Ja oi kui palju rõvedusi ja tarkusi sinna nende kaante vahele on peidetud...

2) Kannata!

Kõige tähtsam asi elus on teadmine, et elu on ilus. Tegelikult see nii ongi. Te mõtlete, et "Aga miks Minu elu siis nii rõvedalt imeb?". Põhjus on väga lihtne - inimene ise teeb oma elu põrguks. Iga liigutus, mis tehakse, on suunatud iseenda kannatuste suurendamisele. Seda kõike asjaolu nimel, et kui keegi lõpuks meid päästma tuleb, siis oleks just Minul rääkida kõige kurvem lugu ja kogu tähelepanu justnimelt Minule osaks langeks.

Tähelepanuvajadus on inimkonna krooniline, parandamatu haigus, mis reeglina lõppeb surmaga. Seda surma ei põhjusta vanadus ega ka mingi ootamatu õnnetus mitte. Selle muudab võimalikuks edevus. Ego.

Igaüks tahab lõpus olla see üks ja ainus, kes tähelepanu keskpunktis asub. Selle eemärgi nimel ollakse valmis korda saatma koletuid tegusid ja mõeldamatuid hulljulgeid trikke, hoolimata sellest kes ja kui palju kogu protsessi käigus kannatab. Oma kuulsusjanu küüsis jupphaaval surres ei märka me lõpuks ka enam oma päästjaid, oleme täielikult pimestatud, kõnekeele unustanud ning kaotanud võime kuulda mis meile räägitakse. Me ei tee enam vahet päästjatel ja vaenlastel. Oleme muutunud omaenda Ego hüpiknukuks ning miski ei suuda meid enam päästa. Me oleme pööranud maailmale selja ning sureme päev haaval, igaüks meist omaette oma pisikeses nurgakeses, peidus. Ootame päästjaid, kes iialgi ei saabu. Ka nemad on vaid inimesed...

3) Õpi oma vigadest...

Teisisõnu, iga päev on uued jamad, aga s*ttagi ei õpi! Päevast päeva korduvad samad idiootsused. Nüüd tuli välja, et olukord on isegi oodatust karvasem. Enam ei anta võimalust isegi teiste vigadest õppimiseks. Kuid mingi tähekene täna öösel särab Meie pilvitus taevalaotuses...loodame, et ta veel ei kustu...

Ja lõpuks - õnne valem: sure nii varakult kui võimalik, sel viisil jõuad ehk ühes tükis Teise Ilma...

*People always say we hurt the ones we love the most. The thing with that is, it works both ways...*

Uuel kuuel uued nööbid...

Toredat märtsi algust!

Enne kui ma asjadeni jõuan, tahaksin ära mainida, et millalgi eelmise kuu ajal ma otsustasin anda endale lollaka lubaduse, et ma hakkan korralikult peaaegu iga päev blogima. Ja ma olen seda juba mõnda aega teinud ka. Mitte, et mul midagi asjalikku öelda oleks olnud, aga see selleks. 29.veebruaril kirjutasin, eile aga kahjuks ei saanud seda teha. Nett otsustas katkeda või midagi, igal juhul ei suutnud ma oma arvutile selgeks teha, et tegelikult mul ikkagi ON nett. Seetõttu jäi ka päeva kirjeldus ära. Aga hea asi on see, et ega midagi märkimisväärset ei juhtunud ka.

Kuna ma igal hiljaöösel või varahommikul ming isissekande teen, siis on ta reeglina möödunud päeva kokkuvõte ja täna järgneb siis Märtsikuu esimese päeva kirjeldus.

Ärkasin päeval kell pool kaks. Kella verand kahe ajal käis õde mu und segamas ja üritas mind üles ajada, ma ei teind loomulikult teist nägugi. Kell kolmveerand kaks ma otsustasin siiski lõpuks end näole anda ja läksin elutuppa, kus õde kohe küsis, et kust on pärit ütlus "I don't trust anything that bleeds for five days and doesn't die!". Aus vastus - "South Park: Bigger, Longer & Uncut".

Kella kuueks vedasin end pirita velodroomi juurde, kus kuulukate kohaselt on uisuplats. Oligi. 25EEK pilet + 25/50EEK uisulaen. Ainus probleem, et plats on värskes õhus ja uisud on nürimast nürid! Sai seal tunnike kelku lastud ja poole aja möödudes hakkas taevast korralikku lumetormi tulema. Suht võimatu on vastutuult ilges tuisus uisutada.

Üldiselt, kui keegi sinna kavatseb minna, siis tehku seda enne 30.03.2008 ja ILUSA ILMAGA! Soovitatav oleks ka oma uisud võtta või lasta enne jääle astumist kohalikud uiskarid ära teritada. Ahjaa, üks asi veel...Jää...seda vist silutakse kord 24h jooksul! :S

Vaid kord nelja aasta jooksul!

Täna (loe: eile) oli karjääripäevade "Võti Tulevikku" teine päev. See päev kui kõikvõimalike firmade esindajad löövad kogu TTÜ koridoride ulatuses püsti oma pisikesed lauakesed, jagavad tasuta kaelapaelasid (ei, mitte poomisnööre!!), helkureid, pastakaid, kõikvõimalikke komme-küpsiseid ja mis kõige tähtsam, värvilisi pabereid!

Sai kohe extra selle tarbeks ük tunnike varem kooli roomatud, et nänni näpata ja tulevikku investeerida. Mõnes kohas sai landid vette loobitud, eks näis kas näkkab kah. Kui ei, siis tuleb parematele jahimaadele siirduda. Igastahes, tänane saak oli võrreldes eelnevate aastatega suhteliselt kesine - häbiväärsed 3 pastakat, harilik, kaks helkurit, üks joonlaud/ümbrikuavaja, üks valgustusega pastakas, üks topsik M&M's kommidega ja mingi väga kahtlase olemusega must kummirõngas :P

Nende kommidega sai hiljem ühikas päris palju pulli tehtud. Nimelt, tuli teatavat sorti kommikesi mööda ühikapõrandat taga otsida ja seda kahel eraldi juhul. Seejärel tuli loomulikult tolmus rullunud maiustusi pahaaimamatutele ohvritele pakkuda ja hiljem neile näkku naerda...iiv6l, ma tean, aga that's me =)

Tänane statistika siis:

1) Koolis käidud - check!

2) Tundidesse mindud - ...

3) Silmaringi laiendatud - check!

4) Millegi kasulikuga hakkama saadud - ...

Asjalikkuse protsent 50%

BTW, täna on see värk ka veel, et praeguseks on kell juba homme, ehk 29.veebruar, ehk päev, mida saab blogida vaid iga nelja aasta tagant. Siinkohal siis soovitus kõigile kes seda sissekannet tänase päeva jooksul lugema juhtuvad: nautige igat hetke tänasest, sest järgmine võimalus selleks tuleb teil alles aastal 2012!

...Ausõna Nägin Sinililli Tärkamas...

Kui ma teaksin kui mitu tundi ma juba magamata olen, siis ma kirjutaks selle arvu siia üles. Veidi vähem kui 24h tagasi mainisin, et pole mõtet magama minna, kuna kool ootab. Noh, ootas ja läksin ja magamine jäigi vahele. Praeguse seisuga pole olukord veel muutunud, aga peale selle raporti valmimist keeran ennast kerra ära. Aitab jamast, poisid!

Kodust lahkusin hämmastavalt vara, jõudsin Viru bussiterminalist ühe topsi kohvi võtta ja toiduosakonnast sain Hustleri ka kätte. Meeldiv. 36-peatusesse jõudsin viivitustest hoolimata äärmiselt vara, lürpisin rahulikult oma Kohvi Mokka't (Café Mocca, hind 29.-) ja nautisin värskendavat vihmasadu. Lõpuks tuli buss ja mul oli kohv ka just veidi aega tagasi otsa saand. Ronisin sõidukisse ja ootamatult lõi Rott küüned ribidesse mulle. Oleks tahtnud teda hammustada, aga ma suutsin enda vaos hoida. Kooli jõudsime ka hämmastavad 17min enne loengu algust, kuid õnneks möödus see aeg märkamatult. Loeng oli igav nagu alati, lõin julgelt oma raamatu lahti ja hakkasin huviga lugema. Pean veelkord mainima, et sigahaige raamat on see ikka... (Chuck Palahniuk'i "Haunted", kui keegi veel asjaga kursis pole!). Lõpuks tuli uni ka ja lasin silma ka korraks kinni, aga mitte eriti pika aja möödudes lõppes loeng ja sellega oli koolipäev läbi. Vähemasti kohustuslik osa.

Kuna täna oli karjääripäevade "Võti Tulevikku" esimene päev, siis toimus aula taga auditooriumis 5 seminari, millest kolm viimast ma ise ka kohal passisin. Esimene oli mingi usuteemaline bullsh*t (ametlik nimetus oli "Globaalsest teineteise mõistmisest"), mida tutvustas meile ei keegi muu kui ("Onu") Raivo ("Jutupliiats") Järvi. Blablabla, veidi moosesest ja mohhamedist ja vendadest ja blablabla ja läbi ta oli.

Järgmine oli peamine põhjus miks sinna üldse kohale sai roomatud ja seda otsust ei tulnud üldsegi mitte kahetseda. Seminar oli hiiglama huvitav, elav, interaktiivne ja äärmiselt lõbus. Seminaril nimeks "Kuidas teha asju, mida ma ei taha teha?" ja semineerijaks Peep Vain. Ilgelt lahe säga, peaks mainima. Popp ja noortepärane. Vähemalt üks inimene, kelle maailmavaade on totaalselt mutrite ja poltidega õigesse kohta kinnitatud. Poolteist tundi sai ilget pulli ja hullult palju tarkust teemal kuidas teha asju mida absoluutselt teha ei taha ja kuidas vajadusel omi kohustusi teiste kaela veeretada.

Ok, tegelikult nii ka ei olnud, siiski räägiti ka seda, et kui oluline on neid soovimatuid asju siiski vajadusel ise teha, kuna asja tagajärjel võib inimene väga palju vajalikku juurde saada. Igal juhul täiesti asjaette läinud aeg.

Kolmas seminar oli teemal "Enesekehtestamine: kuidas tegutseda nii, et jutule järgneb tegu?" ja jutustajaks A Le Coq'i igioma Tarmo Noop. Peaks mainima, et mingi veidi alla/üle poole sai seal passitud ja siis viskas kopa ette. Mees terve selle aja rääkis kuidas ta erinevate (ebaõnnestunud) võtetega oma tütart neiu enda tuba koristama sundis. boooriiing. Igatahes, Peep on asjalik vobla ja teda kuukals teinekordki.

Kogu ülejäänud osa päevast läks enamvähem täielikult õlle ja präänikute, interneti ja joonistamise alla, aga sellest pole üldse huvitav rääkida. So I won't.

Ahjaa, üks asi veel. Kuukiire tungival soovil sai siis endale lõpuks ka DeviantArt'i konto tehtud, kuid esialgu ei ole plaanis seda väga promoda, kasutada või mingil muul viisil kasutada. Esialgu jätan oma sirgeldised Rectopage'le ja olen endaga rahul. Kui asjalikke pilte juurde tuleb, siis hakkan DA'd ka kasutama. Asjalike piltide jaoks on ideid kuhjaga ning mõningatega on isegi algust tehtud. Samuti ootavad mõned vanemad ideed lõpetamist, kuid eks näis millal aega leian nendega tegelemiseks.

...Ausõna Nägin Loodust Jälle Ärkamas...

--Metro Luminal - "Ta Õrnas Käes"

Think for yourselves...question authority...

Eilse päeva kokkuvõte: "...". Ehk teisisõnu suur NULL. Tegelikult ühe avastuse siiski tegin. Nimelt hakkan tasapisi jõudma järeldusele, et Saku heledad õlled (peamiselt Rock ja võibolla ka Originaal) kõlbavad jälle juua. Kes mäletab, siis suve lõpul tekkis neile mingi kahtlane uriini-maitse juurde ja mulle tundub, et praegu seda enam ei ole...muidugi võin ma ka eksida, sest külmal õllel on normaalne maitse ja sooja pole ma siiani veel juua üritanud. Siiski on tarvis korraldada veel mõned katsed, et hüpotees täielikult kinnitatuks kuulutada. Stand by for updates.

Kirjade järgi peaks täna olema TTÜ-s promokampaania "Võti Tulevikku", mille raames ka kõikvõimalikke huvitavaid loenguid peetakse. Peaks mainima, et sellistel teemadel, mille peale ise oma mõistusega küll ei tuleks. Hämmingut tekitab, kui loed voldikult et toimuvad loengud teemal "Kuidas teha asju, mida ma ei taha teha?" ja ka "Enesekehtestamine: kuidas tegutseda nii, et jutule järgneb tegu?". Mõtlesime Kuukiire ja V6hruga siis järgi uurida, et mida asjalikku seal räägivad ka. Iseasi kas me sinna kohale jõuame, kuna iganädalase haridusega seotud loengu ja nende Huvitavate loengute vahel on paras jupp vaba aega ja ega mul erilist püsivust pole, kui asi ootamisse puutub. Eks näis mis saab.

Ääremärkusena mainiks ka seda, et ma pole veel otsustanud magama minna ja ilmselt nii jääbki, kuna 2h pärast tuleks kooli koperdada. "Haunted" on lihtsalt liiga hea raamat, et jätta hilistel öötundidel ta lugemata ja selle asemel magada. Magamine on siiski ületähtsustatud...

Crazies of the World, unite!

Rõve ärkamine hommikul, rõve ilm millega kooli roomata, selleks, et seal mingi poolteist tundi tühja passida ja siis sama lollit koju tagasi koperdada. Nice. Muidugi, koolitee kestab miskine pool tundi kauem, kui koolipäev ise. Nice. Positiivne vähemalt, et igav ei hakka sel ajal....

Täna näiteks ootasin Viru peatuses Estonia ja endise "Lastemaailma" vahel. Vihma sajab, ilm on vastikult niiske, jahe tuul viliseb kontide vahelt läbi jne. Tore hommikupoolik ühesõnaga. Loomulikult nägin ma sinna peatusesse jõudes, kuidas mu buss kaugusse veereb. Meeldiv. Jäin siis ilma nautima. Mõne aja möödudes tulevad peatuse lähedusse kaks suhteliselt keskmist Eesti tibi. Üle tee tahavad minna (vanalinna poole). Liiklust on ka suhteliselt vähe ja eks siis mõtlesidki, et milleks otsida ülekäigurada, kui lähemalt ka üle saaks minna. Hakkasid siis neiud sammuma, jõudsid juba esimese sõidurea ületatud, kui järsku kuulen valjuhääldist "Vale koht, tüdrukud!". Kui tibide suunas vaatasin, märkasin, et neidudele läheneval tumesinist värvi Volkswagen Touran'il vilkusid ees kaks sinist tulukest, sõidukis istujatel seljas kiirgavkollased vestid ja Politsei vormiriietus. Ma ei suutnud lihtsalt naeru tagasi hoida...päev muutus paugupealt asjalikumaks!

Tibid tõmbusid tagasi, ehmatand näod peas ja võtsid suuna fooriga ülekäiguraja poole, ise vaikselt kobisedes et "No oleme siis KORRALIKUD...!" =P

Ahjaa, täna tegelesin jälle veidi astronoomiaga, õigemini Kuu vahtimisega ning pean taaskord tunnistama, et täiskuu on Kõiges süüdi! Millegipärast juhtub kõik justament täiskuu paari esimese päeva jooksul (täieliku täiskuu faas kestab ligikaudu 4 päeva) elik kõik jookseb totaalselt rappa omadega. Hakka või uskuma, et taevakehad mõjutavad meie käitumist... :S

Muide, hiljuti oli ka täielik kuuvarjutus, mida vist osaliselt isegi Eesti pinnalt näha oleks võinud, kui poleks sel ööl paksult pilvi sadanud. See kaader siin kõrval ongi viimasest kuuvarjutusest.

Monday moaning....

Esmaspäeva varahommik....tere hommikust, Eesti!
Mingil veidral põhjusel on kombeks saanud umbes sellisel kellaajal postitada uusi sissekandeid...ebanormaalne!
Aga mis siin ikka pikalt jahuda. Eile oli siis Vabariigi Aastapäev ja igast marssimised ja vastuvõtud ja lipud ja muu kraam välja toodud ja kõigile ette näidatud, et "Näe, mul ka on!". Au ja uhkus on küll hinges, aga no tõesti ei jaksand sellest kõigest osa võtta sel korral. Olen ketser, jah, ma tean...tänan, et meenutate ikka!

Hetke update: peavalu, pooltäis õllekann, Alter Bridge kõrvus helisemas, Oscar-gala täies hoos, missiis, et ma ise seda ei vaata....lihtsalt ei jaksa nii palju asju korraga teha!

Täna siis sain lõpuks ühelepoole tõenäoliselt parimate raamatute hulka kuuluva üllitisega, mida viimasel ajal sirvinud olen. Tegu siis Chuck Palahniuk'i "Survivor" tema algupärasel kujul ehk täiesti inglisekeelsena. Jube andekas kirjanik on see mees! Raamat algab suhteliselt sealt kus ta lõppema peaks ning äärmiselt ebatavalisena tundub juba esimeste lehekülgede lähemal vaatlusel selguv fakt, et lehekülje- ning ka peatükkide numbrid on kahanevas järjekorras. Raamat läheb tagantpoolt ette...

Enne "Survivor"-it lugesin läbi sama autori poolt kirjutatud "Invisible Monsters"-i ja "Choke"-i, kuid siiani on minu lemmik CP käesolev teos. Raamat algab mingi sündmusega ning kogu ülejäänud osa raamatust selgitab asjaolusid, mis peategelase antud olukorrani viisid. Raamat lõppeb sama ootamatult kui see algas ning jätab lugejale äärmiselt palju mõtteainet. Mis edasi saab, kas kõik läks nii nagu peategelane ütles või oli Fertility'l alati iga asja suhtes õigus? Kes teab, kuid selelst hoolimata on tegu äärmiselt meisterliku kirjatükiga, seda eriti peatükis numbriga 28. See on siis tagantpoolt ette lugedes peatükk 28...kui ma ei eksi, siis raamatu esimene peatükk kannab numbrit 47 (jah, viimase peatüki järjekorranumber on 1!).

Igal juhul, kellel on võimalus, lugege! Homme võtan ette autori järgmise üllitise nimega "Haunted" ja loodan, et ka see on sama huvitav lugemismaterjal, kui eelmised...
Ja nüüd on selline keiss, et õlu saab otsa, uni tuleb, oskarid leiavad omanikke (as we speak) ja homme on vaja korra kooli ronida, seega kobin mingi aja möödudes magama ära...halisemiseni!

Tipsu esitleb: Word of the Day

Fanfaarid puhuvad, punasest sametist eesriie langeb ning samaaegselt kostub lava mõlemale poole seatud võimsatest kõlaritest rõõmurohke hüüd: "Tänase, kauni päeva sõna on omadussõnade klassi kuuluv..." [tam-ta-da-daaa ning nähtavale ilmub suur valgele taustale maalitud "PANONÜÜMNE"].
Definitsioon: Tundmatu, ent äärmiselt nägus mistahes soost "pandav" isik või mõni tema kehaosa.
Kasutus: Sõna võib keerata, käänata ja pöörata igal pool, igas asendis ja nii mitu korda kui vajalikuks osutub.
Variatsioonid: vaata "Kasutus".
Hoiatus: Sõna on soovitatav kasutada vaid vastassugupoole esindaja(te)  [mõningatel juhtudel ka samast soost isendi(te)] kommenteerimisel viimas(t)e viibides kuuldeulatusest väljaspool. Hoiatuse eiramisega võib kaasneda tõsiseid füüsilisi vigastusi ning välistatud ei ole ka vaimse tervise kahjustumine.
Näiteid: "Woah! Tšeki seda tibi seal baarileti ääres. On alles panonüümne kark!";
"No täitsa lõpp kus sel läbral oli ikka panonüümseid kutte! Kärva või maha!!".

Rõõmsat vokalisatsiooni, kallid lugejad! =)

...we're the children of the KoRn!

Paljud, muuhulgas kuumad, kummalised ja muud friigid teavad juba ammu, et 10.veebruar oli üle-eestiline KoRn-päev. Mida Paljud aga ei pruugi teada, on see et ka mina neid džentelmene uudistamas käisin.

Kuni 10. veenruarinin aastal 2008 oli mu elu võimsaim kontsertelamus 13. juunil 2006, kui Tallinna Lauluväljaku vallutas (juba teisel korral minu noore elu jooksul!!!) maailmas suurt kuulsust ja tunnustust kogunud "prügimetal"-bänd Metallica. [märkus: metali austajatele ei meeldi eriti, kui nende lemmikansambleid "trash-metal" bändideks nimetatakse, selle asemel, et õigekirjale veidi tähelepanu pöörata ja "thrash-metal" öelda.]

Kontserdile läksin sel korral siis mitte-eriti-suurte ootustega ning olin valmistunud keskpäraseks raskeroki-pidustuseks. Ja oi kuidas ma eksisin!

Kohale jõudsin pool tundi enne piletil märgitud kontserdi alguskellaaega ning üllatus oli suur kui märkasin, et rahvast tegelikult eriti ei olnudki. Lava ees oli väike punt lojaalseid fänne, kes ansamblile võimalikult lähedal olla tahtsid ning igalpool sagis ringi nahka riietunud vante, kuid liikumisruumi jätkus veel küllaga. Koperdasin siis oma seltskonnaga kohe nii ette kui võimalik ja tuttavad näod juba ootasid ees (Marilyn Manson'i kontserdil oli au sama seltskonna juures rokkida). Möödus mingi aeg, kell võis olla midagi 19:15, kui lavale astus esimese soojendusbändi Deathstars'i pillimees ning teatas publikumile, et kahjuks suutis nende solist end kontserdi eel vigastada ning et nad ei esine sel õhtul. Algul muidugi ei saanud keeg iaru kas tegu on naljaga või mitte, aga kui lavatöölised hakkasid bändi kola kokku korjama, oli asi selge. Hiljem sain teada, et tüüp oli jala välja väänand või varbaluu murdnud või midagi sellist...NO KAMOON! ega ta ometi sed avarvast kurku kukkund endale, et laulda ei oleks saand...
Aga mis siin ikka, lubasid tagasi tulla.

Seejärel tuli umbes tunnike oodata, et järgmine soojendaja lavale astuks. Pika ootamise peale hakkas osa lavaesisest rahvast juba tahapoole vajuma ja me saime veidi ettepoole liikuda. Vahepeal suutis üks tahmas tüüp eie seltskonna ees põrandal istudes head külma õlle nautivale nahka ja kettidesse riietatud härrasmehele otsa koperdada ja meid kõiki ta kallihinnalise linnasejoogiga läbi märjutada. Nice.

Kuid lõpuks tuled kustusid ja lavale astus Flyleaf. Peaks mainima, et olen selle bändi muusikat juba tükk aega kuulanud ja väga meeldib. Kontserdil oli asi veidi teistmoodi kui kodus kõrva- klappidega, kuid siiski äärmiselt nauditav. Peamine oli, et suurem osa saali kogunenud rahvast, keda oli juba päris korralikul hulgal, enamus elas bändile kaasa niimis jaksas. Ja bänd oli HEA. Ära mängiti kõik paremad ja tuntumad lood nende kauamängiva ja ka EP-de pealt. Lacey Mosley hääl oli võimas, kuigi kohati jäi muusikale alla ning helitehnik tegi vahepeal ikka korralikku tsirkust. Aga pole hullu, esinemine oli hea ja ansambli keelpillimängijad kasutasid kogu lavapinda, näitamaks, et nad on kohal ja neil on lõbus. Esinemine tüütas küll lõpuks veidi ära, kuna rahvas ootas siiski KoRn'i, kuid pole hullu.

Mainimist väärib veel üks väike seiklus, mis Flyleaf'i ajal aset leidis. Nimelt sattus meie selja taha üks väga huvitav seltskond elavaloomulisi rokinoori, kes tundusid kõigile meeldivad ja ega meiegi erandid olnud. Kohe, kui mind nähti, riputati käsi kaela ümber ja öeldi, et ma olen sõber ja minuga ei tohi keegi ülbama tulla. No selge siis! Mul pold enam pooltki nii suurt tahtmist endaga tüli normia hakata kui enne...
Aga no mis siin ikka, sai veidi pulli tehtud ja korralikult kaasa elatud laval toimunule. Siit tagasi kontserdi enda juurde...

Flyleaf lõpetas ja tänas publikut. Tuled süttisid saalis ning meie uus sõbrapoiss leidis, et tuleks kamp kokku võtta ja hakata ette trügima ning nii ka tehti. Päris lava lähedale sai lõpuks.

Umbes 15 minutit enne bändi lavale astumist toodi rahva ette kogu kontserd ikõige oodatum jupp tehnikat - KoRn'i mikri-hoidja, mille autoriks ei keegi muu kui kosmose- õudusfilmide super- kurjategija ja Alien'i filmide peategelase Xenomorph'i disainer H.R.Giger! Puhtalt selle nägemine oli piletiraha väärt.

21:15 kõlas kontserdi intro ning lavale astus KORN!!!
Avalugu sulas märkamatult ümber agressiivseks "Right Now"-ks ning kogu rahvamass hüppas muusika taktis nagu üks. Järgnesid kõikvõimalikud uuemad ja vanemad lood, muuhulgas ka "Coming Undone", mille vahele oli osavast isulatatud Queen'i "We Will Rock You" ja mis rahva veel rohkem üles küttis. Rahvas rokkis, mosh'is ja nautis nagu üksmees ning hingamiseks ei jätkunud õhku. Ja see ei olnud üldsegi halb asi. Olla seal, kesk lainetavat rahvamassi, nautida võimsat metal-ikooni kontserti ja meeletult kaasa rokkida, on lihtsalt taevalik elamus, mida ükski mõnuaine ealeski pakkuda ei suudaks. Oli hetki, kus mõistus sai aru kus ma olen ja keda ma näen ja kuulen ning seejärel jooksid üle selja külmavärinad, ihukarvad tõusid püsti ja katus põrutas minema - ma olin KoRn'i kontserdil!!! Mida kurat veel elult tahta!

Sellisel kontserdil olles ja ise ihu ning hingega kaas aelades ei märka tegelikult üldse midagi, mis ümberringi toimub ning selletõttu läks mul tõenäoliselt suhteliselt suur osa kontserdi visuaalsest poolest kaduma, kuid see ei häiri. It's ok. I don't mind. See oli endiselt suurepärane elamus ja oleksin igal ajal nõus seda kor(n)dama.

Kõik, kes jätsid kontserdile minemata, on lihtsalt ignorandid. Ettekäändeks toodi, et "see pole korn, kui ainult 2 originaalliiget esinevad" ja nendele inimestele näitan ma lihtsalt oma suurt keskmist sõrme, et nad teaksid KUI lollid nad on. 4,3,2 või isegi 1 liige ja KoRn kikib endiselt äässi.

Kahju ainult, et "Did My Time" ja "Somebody, Someone" mängimata jäeti, ma nii ootasin neid lugusid. Ma ei mäleta ka s"Beg For Me" ja/või "Counting" esitati, kuid hetkel on need mu kõige lemmikumad KoRn'i lood EVER ja soovitan kõigile nende kuulamist.

Rahvas nuriseb Saku Suurhalli akustika üle, aga no mina ei tea, esireast on päris hästi kuulda mis laval toimub... Igal juhul, KoRn tõestas, et nad on endiselt tasemel ning kui nad kunagi peaks tagasi tulema, kavatsen ka mina olla esimeses reas...

Siinkohal tervitused kõigile, keda ma tean ja kes kontserdil käisid....te olete parimad!