Death by Mosh?

Omikut, päevast, õhtat vai ööd, kuidas kellelegi, aga minul on täisväärtuslik "f*ck you in da feiss" päev seljataga!
Hommikupoolik oli iseenesest mõnus, sai vara ärgata, sai pesemas käia (isegi!!!), sai vaadata kuidas ülejäänd pere shoppama läheb ja sai ise linna koperdatud.
Esiteks, kes, kus, mis, miks, mida või misiganes pole üldse oluline. Ees ootava päeva kava: kodu, bussijaam, woodstock, Reggae baar, grossi toidukaubad, Reggae baar, grossi toidukaubad, wc, Reggae baar, woodstock, kodu.
detailides: bussijaamast sai üles korjatud päeva meelelahutuslik osa ja mindud woodstocki keha kinnitama. Peaks mainima, et kanafilee on seal natukene kuivapoolne, kuid elame üle. Järgmine peatus: Reggae baar. Jõudsime kohale ca tund peale uste avamist elik kella kuue paiku. Täna toimuma seal siis selline üritus nimega "Mosh & Death" mis kujutab endast nelja noorbändi pooletunnist esinemist sel ajal kui kamp segaseid tatikaid, kes ei tea moshpitist mitte s*ttagi, kargab lava ees ringi nagu kari kiimas paaviane, vehkidels käte-jalgadega igas suunas, mis eales nimetatud ning pole ime kui mõni nooruke tütarlaps sel õhtul läks koju sinise silmaga. Aga ma olen endast ette rutanud.
Esimene moment kui kohale jõudsime, pidime läbima suletud keskturu-piirkonna, mis ei näe üldse väga kutsuv välja. Fine, elame üle, järgmine moment aga astume sisse uksest, mille tagant kostub rämedat hardcore metalit. Seisame seal ruumis oma 5 minutit ja siis astub ligi keegi väga kehvasti eesti keelt kõnelev noormees, küsimusega "aga kas teil pilet on juba ostetud". Aus vastus: "Ei!". Hiljem selgus, et noormees oli ainus piletimüüja kogu ürituse raames. Go figure!.
Lajatasime siis ühe Jakobsoni talle ninaette ja mid mees tegi? Plätras loomulikult sulaselges vene keeles, et "aga mul pole tagasi anda!". Astusime siis esimese abinõuna baarileti ligi ja palusime baaridaamil raha lahti vahetada. Öeldi, et ei saa. No mõte tuli, et juu siis ei ole lubatud neil raha vahetada. Järgmine katse: palusin tal mulle üks sinine kangemat sorti GIN ulatada. See sirutas rõõmsalt käe joogi järgi, korkis purgi lahti ja nähes meie pakutavat Kultuurišokki (tuntud ka kui eesti vabariigi 500-kroonine rahatäht), kobises midagi, mis kõlas väga selliselt, et tal pole tagasi anda. Vabandage, aga mida kuradit??? Ma tuleb BAARI ja mitte kui kuradima kellelgi pole ühte lihtlabast 500 eegust lahti vahetada? Kuhu krt ma sattund olen?
Kuna oli lubadus antud, et ühe bändi esinemist vaadata, siis ei saand nagu kohe ära ka jalutada, kuigi ilge soov oli just nimelt seda teha. Läksime ja alustasime siis avastusretke, leidmaks kohta kus Ilgelt Suur Rahatäht ribadeks lõikuda. Lähim element oli Grossi kaubandusketi toidukauplus ja sealt siis sai ostetud sinine fizz, et väheke tillumat sorti rahatähti genereerida. Lõpuks siis saime oma kauaoodatud piletid (60.eek per kärss) ja varemtellitud joogi (30 eeku per purk) ja lubati edasi astuda. Käe peale löödi mingi ilgelt larakas rõve tempel, millest ma rohkem rääkida ei sooviks.
Esimene bänd mängis Metallica covereid ja no ma ple veel nii s*tta esitust kuulnud kui see oli. Andke andeks, aga te poisid peate veel palju harjutama enne kui teist asja saada võiks. Paar lugu suutsin ära taluda ja kobisin minema. Selle ja järgmise bändi ajal olin väljas ja palju parem oli olla seal. Teise bändi ajal sai korra sisse kiigatud ja sisi tuli nagu janu jälle. Sai siis taaskord Grossi lipatud, sest baaris kui sellises ei olnud mitte ühtegi normaalset jooki saadaval. Teel poodi, märkasin kuidas kaks musta kogu plekkseina ääres vett lasid ning mõtlesin valjuhäälselt, et "ahhaaa, ma leidsin vetsu üles", kuna baaris kui sellises WC'd ei eksisteeri (nagu ka garderoobi mitte!). Poes käidud, teel baari poole läksin ja käisin ise ka vetsus ära siis. Rõve oli.
Lõpuks sai siis kolmas bänd, meile kohustuslik atraktsioon ka ära nähtud. Siiani parim andambel, mis seal esinenud oli. Aga nagu ennist mainisin, rahvas oli kas liiga täis või liiga noor, et normaalselt käituda ja "mosh" kui selline nägi välja nagu kiimas kalkunite paraad. Ise hoidsin igaks juhuks tahaplaanile, et mitte ebavajalikke siniseid silmi omandada. Vahepeal leidis sissepääsu juures aset väike rüselus, kus üks purulampis "kõva mees" noris tüli mitte-nii-tahmase kiilakaga. Lõpptulemusena viidi tülinorija siiski minema.
Peale "meie" bändi esinemist liikusime välja ja ennäe imet, mu enda sugulane kah platsis! Teda raibet pole juba jaanipäevast saati näind ja nüüd siis selline kokkujuhtumine. Eih, väga meeldiv oli. Peale seda valmis otsus minna tagasi woodstock'i ja seal asjalikumat olemist korraldada, sest no eelnev üritus imes täiega. Nagu sõna otseses mõttes. Mitte kunagi ei lähe ma sinna urkasse tagasi!
Woodstockis siis esimese 10-15 minuti jooksul suudab antud tegelane küünla kohal oma pool parukat maha põletada. See pole normaalne, noh! Istun mina rahulikult, järsku hakkab miskit mu kõrva läheduses ilgelt särisema. Ise ei saa s*ttagi aru mis värk on, keerutan ringi ja särin muudkui aga käib peaga kaasa. No selge, ilmselt on minu küljes siis. Aga selle aja peale suutis juba kaasehmatanu tulekahju mu parukas kustunuks materdada. Kogu woodstock oli kõrbenud karvade haisu täis ja see pole üldse meeldiv lebra. No tõesti tore päev nh!
Peale seda hakkasin jooma ja põhjusega, sest kui paljud karvased saavad väita, et nende parukas on sõna otseses mõttes kärssama läind! Joomingu jooksul sajab muidugi sisse paar tuttavat nägu, ked arõõmsal ilmel tervitan. Äge on tuttavaid näha, aga miks see alati nii on, et kui kedagi tuttavat kohtad ,siis enamasti kohtad samal päeval veel paari vana sõpra või uuemat tutvust?
Enivei, Päeva kokkuvõte: lõbus ja tegus päev, või mis!?! :P

Uus avalik liuväli nüüd avatud!

Tähelepanu, Shoppajad ja niisama Muiduloivajad!
Nagu niimõnigi teist juba võib olla märganud, on meie kalli Viru Noorte Hängimis- ja Vaba Aja Veetmise Keskuse elik da Viru Center'i Tammsaare pargi poolse sissepääsu ette rajatud avalik liuväli. Jah, see on kõigile soovijatele tasuta ning oma uiske ei pea kaasa tooma. Kas pole mitte hea uudis? =)
Nagu kõrvalolevalt pildilt näha võib, on ruumi piisavalt ka kõige kogukamatele härrasmeestele ja daamihakatistele ning ka väikelapsed leiavad omale kiirelt tegevust.
Kõigest sellest hoolimata on antud meelelahutuslik element rajatud linnalt ehitusluba taotlemata ning seega ebaseaduslik püstitis. Nii mõnigi on juba Tallinna linnapeale ametliku kaebekirja vormistanud ning ma kardan, et see ei jää mitte viimaseks. Mina isiklikult ei viitsi paberimajandusega vaeva näha ning võtan ohjad enda kätesse.

Nimelt on mul tänase seisuga alus pandud uuele tatikavihkamislainele, mis ilmselt niipea ei vaibu. Tulen mina koolist, niigi sitt päev seljataga (sellest ei viitsi ma hetkel pikemalt pajatada, ütleme lihtsalt, et asjasse on segatud arvuti ja teadmata põhjustel koju ununenud paroolid), meel must, tuju 0 (loe: olematu), ilgelt rõve külm tuul puhub vaat et kõrvad peast ning inimeste eksistents on puht põhimõtte pärast soovimatu. Kõnnin ma siis rahulikult bussi pealt meie pealinna Narkarite meelispaiga poole, möödun puust, mis on nagu konkreetselt TÄPSELT kesk tänavat, niiet see vähendab tee laiust ca poole võrra. Fain, elame üle ja läheme mööda sellest pilpast.
Mingi eit (loe: EIT) kakerdab jalus nagu oleks tal aega Maa ja Ilm seal ringi tuiata ja käib kõigile närvidele, kel vähegi kiire või kel põleb südames igatsus sooja kohakese järele. Minul oli mõlemat. Raskustega, kuid siiski, murdsin lõpuks ta paksust persest mööda ja lisasin sammu, et Titanicu taga seilates kaotatud aeg tasa teha.
Kuulen mingit rämedat kilkamist, mis ei tule üldse mitte kaugelt. Ignoreerin ja süvenen kõrvus kõlava viisijupi sõnumisse. Järgmisel hetkel lidub minu suunas mingi päkapikk nagu tal oleks pärak leekides vms ja veel ootamatum oli ta põlvili laskumine ning minu saapapihta libisemine. Tuleb välja, et noorpõlve esindajad olid sinna mõnusa liuraja korraldanud ja nüüd seilasid rahva vahel ringi ning niitsid pahaaimamatuid kodanikke jalust.
Tekkis ilge tahtmine veidi jalga kergitada ja tatikale üks korralik obadus saapaga piki vahtimist äsada, et ta teaks kus ja millal tasub selliste idiootsustega tegelda. For f*ck's sake, keset niigi närvilist rahvamassi on vaja ringi vuhiseda ja kõigil jalus tolgendada. Teeme nii siis!

Tulge kõik ja saage osa sellest SUUREPÄRASEST elamusest! Minul igatahes vererõhk tõusis paari pügala võrra.

Jällekaeblemiseni! =)

Tipsu Live! 2007

...Ehk mida üks teatud tegelane oma Juulikuu algusega ette võttis.

1) Viies Juuli ehk Tere Aerosmith!

Oli mis ta oli, kohati päris lõbus oli. Kuna too seltskond, milleg ma alekokk-areenale läksin, venis nagu tigu mööda märga m***i, oli mul kohati tunne, et kui ükskord pärale jõutakse, on kontsert poolepeal. Mingi veidra juhuse läbi aga leidsin eest täiesti rahvavaba staadioni ja umbes 25000 ärevat isiksust sissepääsude juures jalgu trampimas. Tuli välja, et "tehnilistel põhjustel" lükkus uste avamine ca tunnike edasi ja ma jõudsin täpselt esimese soojendusbändi ajaks lava ette trügida. Tegelikult ainsa soojendusesineja, kuna "tehnilistel põhjustel" oli sommide esinemine ära jäetud. Need "tehnilised põhjused" olema (Postimehe või Eesti Päevalehe andmetel, täpselt ei mäleta kummast seda lugesin) eestimaine tugev tuuleke. Bänd olema mures olnud lavakonstruktsioonide vastupidavuses ja käskisid lisatoestusi juurde monteerida. Minumeelest oli päris tuulevaikne ilm, võrreldes mõne eelneva päeva ilmaga...

Igal juhul oli nii, et Padar mängis oma tuntuimad lood ette (väga nunnu oli, kui minu kõrvale trüginud venelaste seltskond "Lootusetu" sõnu veatult kaasa leelotas). Umbes 45-60min hiljem oli padar lõpetanud ja algas pikkkkkk ooteaeg, rahvas trügis, jalad väsisid, palav oli ja selg muutus juba kangeks, kuid lõpuks ronisid kuulsad Sepad siiski lavale. Kontsert ise oli suhteliselt energiline, kuid peaks mainima, et Lenny Kravitz kiskus rahvast palju paremini kaasa kui Aerosmith. Paar tundi ja ca kümmekond tuttavat hiljem sai taaskord kodus olla ja puhata. Lõppkokkuvõttes üsna seeditav kontsert ja päevaga võis rahule jääda.

2) Õllesummer kuupäevaga 07.07.07

Lauluväljakule roomasin kohale parajasti sel ajal kui Agent M postimehe laval rahvast lõbustas. Passisin seal natuke aega, nautisin head eesti alternatiivi ning otsisin mõned endised klassikaaslased üles, kellega sai ka korra Supernova't vaatamas/kuulamas käidud. Peale seda tegime platsile korralikud paar tiiru peale ja peatusime pikemaks ajaks Blacky ettekannet kuulama. Nende live on alati positiivse elamusena kirja läinud mul ning ega ka seekord midagi teistmoodi olnud. Lea suutis isegi ühele kenale neiule kaaslase külge haakida (ehk esimese lolli, kes suu lahti julges teha). Peale blacky't veel mõni tiir platsil ja sai korra Nikns Suns ka üle kaetud - korralik eesti folk-rock grupp, kes kõlavad lives paremini kui mujal. Kaua sääl olla ei saand, oli tarvis jälle postimehe lava ette koguneda, regrupeerida ja Terminaatorile kaasa elama hakata. Väga positiivne kontsert neilt meestelt taaskord - kütsid rahva korralikumalt üles kui Aerosmith või mõni muu maailmakuulus nimi, kes eestis käinud on (välja arvatud Metallica, kes juba esimese noodiga kogu rahvamassi kaasa vedas).

peale Termikat sai veel väheke seigeldud ja mõni õlu ära rüübatud ning võis õhtu rahulikult ära lõpetada.

Selliste päevade nimel peaaegu, et tasub kannatada...

St Mungo Maagiliste Vigastuste Osakond

Nüüdseks on siis lood sellised, et kahel juhul olen suutnud näiliselt olmeliste vahenditega endale koomilisi vigastusi tekitada. Esimene juhtum oli millalgi paar-kolm kuud tagasi, kui täiesti tavalise portselanist taldrikuga endale kätte lõikasin. Mis veel koomilisem, see juhtus siis, kui taldrikut suhteliselt pehme švammiga pesin. Taldrik lihtsalt läks poole pesu ajal käes pooleks ja täiesti ootamatult lõikus üks neist pooltest mulle ihhu. Wonderful. Kes veel on taldriku pooleks pesnud, tõstke käsi (soovitavalt veritsev).

Teine üliandekas lihunikutöö leidis aset eile öösel sel ajal kui endale pluusi selga ajasin. Midagi ma kätega vehkisin ja järsult avastasin, et olin kahe sõrmega piki laualambi serva äsanud, mille peale lamp mõnusa kolinaga piki aknaklaasi lendas (lamp mul aknalaua külge monteeritud). Tulemus - mõlemal sõrmel sümmeetrilised punakad vaod, millest mingit möga välja immitses. Oh joy!

Järgmisel korral tõenäoliselt suudan lusika või kustukummi kaasabil mõne andeka vigastuse saavutada....

Okkaline on tee....

Just siis, kui tunned, et asjad hakkavad lõpuks paremuse poole liikuma, peab keegi tulema ja tuju totaalselt ära rikkuma. See on juba mingiks faking kuldreegliks kujunenud, mul on selline tunne.
Iga kord, kui sa puhkad pärast mingit rasket katsumust ja tunned mingil määral kergendust, et nüüd on see koorem kaelast ära, tuleb keegi ja leiab, et sa kunagi muud ei teegi peale laisklemise. See ajab mul juba südame pahaks. Tra, saage aru, et kui teie ei näe mida mina teen, siis see ei tähenda veel, et ma mitte midagi ei tee. Kaaluge võimalust, et mul ON SIISKI OMA ISIKLIKKE ASJU KA AJADA! Ma ei jaksa seda kuradima möginat koguaeg kuulata, tõesti.
Tra, teil, kellel kundel töökoht ja katus pea kohal, on hea öelda, et "hangi elu" ja siis kui ma seda hangin, tulla kobisema et "kaua see jama kestab, kui sa mitte midagi ei tee?". No appikene, kannata natuke ja küll siis näed lõpuks ise ka, et sa pole ainuke kes midagi asjalikku teeb. FAKK MAIVÕI!!!

Natukene võiks ikka mõistust ka peas olla ja aru saada sellest, mis sulle öeldakse. Enne sõima ja siis mõtle, see on nende moto. Ja kui nad lõpuks aru saavad, et on inimesele kuidagimoodi haiget teinud, siis kas nad tunnistavad, et nad eksisid? Oh ei, kus sa sellega...see käib ju nende põhimõtetele vastu! Selle eest sõimatakse sind veel rohkem lihtsalt sellepärast, et neil polnud õigus. Palju õnne ajukääbikud, te suutsite taaskord mulle hinge sittuda!

See maailm ajab mul südame pahaks!

Märtsikuu aruanne 2007

Tere taas siis kõik kes te siia vahest piilute. Palju aega on möödunud viimasest häälitsusest siinmail ja mõtlesin et miks siis mitte jälle natuke kisada. Ses suhtes, et teeks mingi kaudse ülevaate oma ajaveetmisviisidest või nii. Veebruar oli igav ja midagi ei juhtunud. Ausalt. Märts on aga hoopis teine tera.

-------------------------------------------------------------------

Kuu algas. Täiskuu nagu alati, eksole. Vale! Ei ole nagu alati. Kolmas kuu sel aastal, kuid esimene, mille algust tähistab täielik kuuvarjutus. Kõige ägedam oli aga see, et tallinn ja arvatavasti enamus eestits oli paksus udus. Ei, mitte arvatavasti. Nii oligi. Põhimõtteliselt, vata.

Mingil veidral põhjusel tegin 2.märtsi öösel mmh’ga katleri kooli staadionile suure lumelamba...nohikmetal tahtis noh!
Kolmas märts oli siis selline asi, et Peipsi järvel toimus miskine Kalevipoja teine uisumaraton või midagi ja no greiv ofkoos oli see geenius, kes mind, spiritit ja mmh’d sinna suutis meelitada. Loll laps, ma tean....sport tapab jne. Peaaegu, et tappiski.
Mingil veidral põhjusel ei õnnestunud öösel eriti magada. Ahjaa, õige küll, ma kirjutasin mingeid rammsteini plaate, aga see pole tähtis. Mis on tähtis, on see, et kella 2 ja 6 vahel ma vähkresin kuskil voodis teki peal (sest teki alla pold mõtet ega ka mõttetust kobida) ja aeg-ajalt sai mõni uud plaadike küpsema lükatud. Kellake kuueke sai ärgatud ja mmh’d välja pekstud. Kena hommik oli...bussi oodates jõllitasime mmh’ga kuidas mustakivi tee poolt aeglaselt udusein meie poole roomas. Linnas oli ka väike uduvine üleval ehk Oleviste kiriku torn oli mõnusalt kuskile ää kadund. Trammi kah ei tulnud, läksime jala läbi vanalinna balta poole. Nii mõnus oli...soe ja äge ja udune. Täpselt kokkulepitud ajaks olime koha, ehk 8:07 astus gh rongilt maha ja meie olime tal vastas. Hakkasime jõgevamaa poole sõitma. Terve tee on paks udu. Tervelt 2,5h mööda inim/autotühja maanteed kimada on äge, eriti siis, kui üle 10-15meetri ette näha midagi ei ole....Terve tee kuulasin mingit ägedat mussi, mõtlesin oma sürre mõtteid ja lobisesin kaasliiklejatega. Kohale jõudes pargiti meid keset Peipsit kuskile ja läksime starti ootama. Uisud all, avastasime, et jää on uisutamiskõlbmatu. Ses suhtes, et uisutera sõna otseses mõttes vajus jää sisse kinni igal sammul. Kujutame siis ette 7km sellist sörki. Äge oli. Aeg-ajalt tuli tagasi minna ja mmh’d järgi oodata jne, aga lõpuks enam ei viitsind ja finishisse jõudis ta ainult 10min peale meid, mis on äärmiselt tubli =)
Sõime oma supi ära (ja peab mainima, et Salvest’i borš viib suisa keele makku!), istusime, külmetasime ja ootasime oma taksojuhti, kes segane 25km sellel üli-siledal jääl ära pidi komberdama. Lahe. Ok, tüüp saabus poolelusana tagasi, saime ära minna ja tagasitee oli täpselt sama udune kui sinnasõit. Teepeal sai korra miskist poest ka läbi lipsatud ja natuke tangitud ennast. Kella kuue paiku vist umbes sai koju lõpuks. Ehk 12 tundi lahedusi selja taga. (Y)
Kuskile kella 22 paiku lõpuks leidsin, et peaks ikka sõbrale külla minema ja natuke jooma. Laheee...läksingi siis mustakale, seal sai siis lollusi tehtud, kaarte taotud ja lõpuks isegi pudelit keerutatud (ka seltskonnamängu eesmärgil, mitte niisama, eksole:P)
Poole öö pealt sai ära mindud ja väike uinak tehtud, koju jõudsin alles järgmisel õhtul kella kuue paiku. Jälle äärmiselt asjalikult raisku lastud aeg ja kõik muu taoline. Sama päeva õhtul diagnoosisin endale umbes 39*C palaviku ja esmaspäeval ronisin uimas peaga kooli mingit lolli java proget kaitsma. See tehtud, sai koju tagasi lipatud ja järgmine päev enam mitte tagasi mindud. Kolmapäev vist oli ka vabatahtlikult vaba päev ning neljapäeval siis jälle kooli mindud, kuid märgatavalt toreda hilinemisega, sest lihtsalt ei viitsind üles ajada end õigel ajal. Pole probleemi, tõstsin oma tunnid lihtsalt koha võrra edasi.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Koju jõudsin taaskord kuskil kella kuue paiku, siis oli kiirelt vaja taldrikutäis midagi söödavat sisse ajada ja Otepää poole plagama panna. Nimelt väike suusatamine ja lõõgastumine isa ja ta tutvusringkonna seltsis. Jälle umbes kaks ja pool tundi sõitu ja olime väikese munamäe jalamil miskises puhkemajakeses. Kohe õlled välja ja jooma. Kella poole neljani vist sai lõbusalt lollusi kokku räägitud, mõned kaardimängud kirja saadud ja väsinud naisi-lapsi oma mölaga häiritud. Magamine on ülehinnatud, teate seda, eks...Hommikul kella kaheksa paiku oli äratus ja mis ma siis näen.....tere Pohma =)
Nu käisime söömas kuskil 800m eemal majakesest, siis tagasi, riided vahetatud ja mindi suusalaenutust otsima. Suusad käes ja Kuutsemäele.
Mina muidugi esmakordselt mäesuuskadega. Äge oli. Kukkisin ikka ka päris oma mõni kord, paar korda oli vaja pärast mütsi otsima minna. Aga mis oli kõige meeldivam, seda te veel ei tea. Nu m ütlen – alates kella 11-st, kui me mäele saime, paks udu üleval jälle =)
Mulle nii meeldib udu ja ma ei osanud kohe üldse õnnelikum olla või miskit. Paari tunni pärast siis väikene kehakinnitus (poole mäe peal oli mingi restorani ja pubi ristsugutis) ja sõit võis jätkuda. Ahjaa, kogu see aeg, mis seal Otepääl passisime – väljas plusskraadid! Nu ok, et no vahepeal sai kõrgema mäe peale ka mindud ja seal otsast peale oma kukkumiste seeriat alustatud...endiselt oli paks udu ja mulle ikka niivõrd palju meeldis see. Mingi video sai ka tehtud meie suuskamistest, et kunagi äkki ma saan selle ka kuskilt kätte. Udu ruulib endiselt.
Lõpuks, kui enam kukkumisi ei olnud ja suusatamine selge, siis hakkas igav ja läksime ära. Õhtul, jälle kella kuue paiku muide, sai mindud ja üks mõnus pubi üles otsitud kuskil künka otsas järve ääres. Õudselt ilus oli. Apelsini-kana muide tähendab seda, et on kergelt apelsinikoore-maitseline kaste ja üks viilakas apelsini ühe suure (ikka ilgelt suure) paneeritud kanafileega, lisaks kartulid ja aedviljahautis. Peaaegu, et kõik mahtus kõhtu ka, kaalikaid ja porgandeid jäi järgi natuke. Nonii, onnikesse tagasi, joomine jätkus, aga täna olid kõik väsind juba, niiet kõik vajusid järjest ära ja mina ofkoos olin viimane kes tuttu kobis.
Hommikul jälle varajane äratus, jälle hommikusöök sealsamas kus eile ja siis algas pikk pikk kodutee. Taaskord andis härra udu end näole, kuid seekord vahelduva eduga ja mitte eriti tihedana. Päeval millalgi sai siis koju jõutud ja ilgelt väsind oldud. Aga mis te arvate, et sain magada ka või midagi v? Oh ei, kus sa sellega :P
Kähku otsisin ülikonna välja ja õhtul kuskile 19-20 vahel jõudsin kadri papa juubelile. Seal siis hakkasin veinipudelit väänama kohe ja loomulikult ka väikesi poisse kiusama – sai vähe taga aetud neid mööda Bamboo pubi. Kell miskit 22 juba, oli aeg lahkuda, piisavalt täis juba, nüüd oli vaja Blacky kontserdile jõuda Kolumbusesse. Mingi poole tunniga umbes olin platsis seal, võiksed joogid sisse ja lava ette fännama ehk siis natuke sai tantsu keerutatud ja õõtsutud. Vaheaeg, bänd puhkas, meie jõime, bänd jätkas, meie olime jälle lava ees. Väga häid lugusid mängisid nad sel õhtul ja viimane (lisalugu) oli „Jäljed” ehks siis üks mu kõige lemmikumatest Blacky lauludest. Ma olin täitsa rahul. Pärast, kui kontsert läbi, läksin liitmaa juurde, tänasin teda ägeda esituse eest ja kallistasin teda =)
Õhtu oli täiesti kordaläind minu jaoks sellega =)

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Edasi läks kõik suht vaikselt, sai koolis käidud, sai traditsiooniliselt teisipäeval piljardis käidud ja siis saabus reede ehk kallid mmh ja suva korraldasid mmh suvilas (Lagedil) mõnusa surnuaia-laadse topelt-sünnipäevapeo. Poole öö pealt liitus hunnik rahvast ja pidu sai õige hoo. Siinkohal ei hakkaks detaile paljastama, sest liialt varjab see öö endas valgustkartvaid tegusid ning laiema avalikkuse ette neid tuua ei või. Ütleme lihtsalt nii, et asi kiskus üsna käest ära, kuid lõppkokkuvõttes jäid kõik terveks ja õhtu oli rahulik, aga huvitav :P
Järgmine hommik oli jälle julm äratus by söör Pohmakas, appi tulid sõber Kohv, onu Rock ja viiner-makaronidega. Kella nelja-viie vahel sai siis viimased loivajad majast välja pekstud ja tallinna tagasi põrutatud. Kuid no rest for the wicked, nagu öeldakse ja ega kaua kodus olla ei lastud kah. Oli vaja teisele sünnipäevale jõuda sel õhtul veel.
Kella kaheksa-üheksa vahel siis vedasin mingi veini ja roosi poest ära ja põrutasin mustakale. Seal algul ei saand vedama, pärast enam ei võtnud pidama. Ses suhtes, et no, eelmisest joomast oli suht pohm olla ja väsimus tagus ka jalaga p****e, aga kui paar tassi kohvi ja mõned õlled sees, siis tulid jutu-tuju ja aktiivsus tagasi ja sai isegi mingi ring Aliast mängitud ja üldse natuke niisama lobisetud. Mingi aeg vajus kogu rahvas kuskile laiali, jäid ainult kohalik sünnipäevaline ja kaks külalist, kellest üks olin mina. Nu, hommik muudkui lähenes ja ega mu möla sellepärast vaikind. Oi ei, missa nüüd. Sealt tuli vist küll mingi non-stop 2-3 tundi puhast mulli ära, aj sünnipäevalaps, nii viisakas, kuulas mu lolli juttu ja aeg-ajalt ilmutas mittemagamise märke ehk vastas mõnele asjale omapoolse vaatenurga esitamisega.
Eks sealt sai ka kunagi ära mindud ikka lõpuks, kuigi päike juba säras kõrgel sel ajal ning koju jõudsin ma päikeseloojanguga (taaskord kella 5-6 paiku:P). Muidugi, poole öö ajal alles kobisin lõpuks magama, missiis et jälle vahepeal mingi öö kuskile kaotsi läks. Niitore-niitore-niitore =)

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Jälle uus nädal, jälle kool, jälle on kõik nõme ja värk. Teisipäeval jälle piljard, kus oli seekord hämmastavalt vähe-elav seltskond, kuigi pulli sai ka piisavalt :D Kolmapäevane koolipäev jäi kuidagu vahelt ära ja asendus kodus passimise, vahvlite küpsetamise ja söömisega, lõpuks mmh ja nohikmetaliga paar korrust kõrgemal olesklemise ja kaartide piinamisega. Rahulik õhtu ühesõnaga.
Neljapäeval ofkoos magasin hommikul pool tundi liiga kaua, ehk jäin kooli mingi 20min hiljaks, millele järgnes mitteviitsimine kaasa teha harjutustunnis ning millele järgnes koolist lahkumine, sest seal oli mõttetu passida ja järgmisse tundi minek oli liiga pointless.
Selle asemel aga, et koju minna, sai vaimuga mõned õlled/siidrid/zipid ja muu võetud ja kaljunukil tiba istutud ja lobisetud. Pärast sai siis minu joores „Turistas”-t vaadatud ja leitud, et see on ikka liiga haigelt nõme film. Vaim tõmmas kuskile litutama, mina ja mmh läksime Woodstock’i ja veetsime seal surnuaiakate ja muu rahvaga väga lõbusa ööpooliku. Mingil hetkel mmh väsis ära ja ta sai koju saadetud, (muide, söögiplatsil suutsin ma endale mingi inglasest sõpsi hankida veel ju...natuke aega sai juttu aetud ja igast asju taevani kiidetud...talle meeldib eesti ühesõnaga :P), ise istusin umbes kella kuueni (jälle see kuramuse kuus!!!) seal, tagusin piljardit ja ajasin rahvaga lõbusalt juttu. Siis sai korra kadri juures käidud ja tunnike või nii uinutud, kuni jälle minema peksti.
Koju jõudes väike paaritunnine uinak tegi jälle pea piisavalt kaineks, et aru saada mis toimub. Tegin siis oma välimuse korda ja lippasin välja. Kell 12 olin Fashion Cafe ees ja ootasin pool tundi kuni võtteseltskond kohale jõudis ja sai tükimat aega passitud, külmetatud ja pildistamisluba oodatud ja siis mõned moekad reklaami-pildid ää tehtud (kus muide mind tglt eriti nähagi pole, thank god või miskit). Kell kaks umbes siis käisin CC Plazast läbi, võtsin kaks piletit uuele Frank Milleri teosele „300” ja kobisin koju. Tunnni sain kodus olla, siis vaja jälle linna minna, emaga käisin shoppamas, sain kampsuni kätte Zara’st ja pääle seda läksime siis kinomõnusid (popcorni õgivad tiinekad ja muidu lollid inimesed) nautima.
Ülimalt soovitan kõigil see Kolmsada ära vaadata ja just nimelt kinos, sest see on niivõrd efektne ja visuaalne nauding, mida kodus arvutiekraani vahtides ealeski ei saavuta. Hetkel ja veel suht pikka aega mu lemmikfilm nüüd. Gerard Butler nägi jälle äge välja ja film oli äärmiselt liigutav ja sisukas. 10/10 paneks hindeks, aga tegelt peaks vist panema 9/10, sest muidu ma ei oleks paljude arvates objektiivne hindaja....
Praeguse seisuga on siis selle postituse pikkus kaks ja pool A4 lehekülge, seega päris sisukad kolm nädalat mul seljataga...Vähemalt ise ma kaldun nii arvama.
Ahjaa, täna ja eile ja iga õhtu põmst on lasnamäel mingi ilge udu ja täna on kohe ekstra paks udu ja ma tahan tegelt välja minna, aga ma ei viitsi....ma vännan udu eksole....liiga palju fännan....Ja The Fountain’i soundtrack on ka hea! (Clint Mansell feat The Kronos Quartet ju ikkagi!!!).
Head ööd või midagi...

Möödunud nädala lühikirjeldus ehk ego-tuulelohe lennutamise 7 etappi.

Kuna pole siia ammu midagi lisanud ja viimase nädala jooksul juhtus igast huvitavat, siis otsustasin, et panen siia mõned asjad neist kirja ka.

1. Esmaspäev. Tore päev. Sinine raip ainult! Või noh...helesinine at best. Heledaks teeb ta fakt, et õhtul ootasid kaks toredat sõpra mind St. Patrick'us ja seal oli tõelsielt tore olla nendega ja juttu ajada. Tegelikult oleksin pidanud juba kell 19:00 seal olema aga noh, kodus läks asjatoimetamiseks ja jõudsin 20:24 kohale. Nõme, ma tean, kuid siiski, ei olnud nad mu peale pahased. Ma ju ikkagi ütlesin neile mitu korda et hilinen ja bla-bla-bla. Patrick on ideaalne koht kus endale ise serveerida. Sel korral oli seal peale meie veel 2 seltskonda ja peale selle leidsid mõlemad baaridaamid, et produktiivsem on erootilist kirjandust lugeda kui kliente teenindada. Nu ei jäänudki muud üle kui et endal õllepudelid lahti ja klaasid uuesti täis valada!
Kui üks meie seltsist lahkus, siis ega me sellepärast kurvemaks muutund. Oi ei. Võtsime veel mõned õlled sisse ja otsustasime, et käiks õige Woodstockis kah, kui juba linnapeal ollakse. Polnud ju sõber seal kordagi käinud (wtf???). Kohale jõudes avastad rõõmuga vanad tuttavad näod vastu vaatamas ning sõbraliku rahva ümberringu. Kodune koht rsk! Poole öö pealt sai siis sealt ka minema jalutatud ja sellega õhtu lõppes.

2. Teisipäev.
"Tere hommikust, pohmakas!"
"Et nagu mida? Jälle jõid vä?"
"Mhmm"
"Tra, parm selline rsk! õpi parem piiri pidama vms...hale mees!"
"Ära põrka, piirid mul paigas!"
"Kui oleks, siis poleks mind ju siin, või mis, smartääss!"
"Mine ära ja lase elada mul parem, ära targuta siin nii palju!"
Ehk siis lühemalt et päris nõme olukord oli: sees keeras, pea valutas (õnneks hakkas taanduma juba) ja mis kõige toredam, trollis hakkas nii mõnus olla, et pidin maha minema, käed värisemas ja kõht tantsu löömas. Õigesse peatusse lõpuks jõudes otsustasin poest joogi võtta ja ainus asi mis ahvatles oli Nestea suur virsiku jäätee. Väga värskendava toimega peaks mainima. Kooli jõudsin lõppkokkuvõttes üks loeng ja 10 minutit liiga hilja. Päeva kannatasin seal kuidagi ära ja lõpuks sain hakata kodupoole liikuma....aga enne oli vaja õhtusele sünnipäevalapsele midagi perversset poest ära tassida. Tund aega hiljem oli vajalik leitd ja võis kotto minna. Võhru kenasti hängis minuga kaasa ja eks siis kodus sai väike vein avatud ja paar korralikku morsiklaasitäit alla kallatud. Varsti saabus sünnipäevaline kuukiir oma viinaga ja kui see ka põhjani võetud, liikusime lõppsihtkohta - Raua piljardisse, kus surnuaia lõunatiib juba ees ootas. Üritus kandis siis nimetust "Surnuaia Piljarditeisipäevak feat Vaimu Sünniaastapäev" ja seal olid põhilised tegijad kohal ka. Keegi ütles mulle väga ilusti seal ka muide, aga sellest detailidesse ei lasku. Õhtu sai otsa ja lõppes bussipeale jooksmisega.

3. Kolmapäev. Kell on kolm!

4. Neljapäev. Koolis käidud ja ees ootas pikk nädalavahetus. Ayeee! =)
Sattusin surnuaiakatega juttu ajama ja selle tulemusena sattusin Vaimuga õhtul Kohilasse Nilbe Munni ja Graatsilise Hamstri seltsi joomale. Täiskuu oli ja piilus õhkõrna pilvekihi tagant meid, kui neljakesi residentsi poole liikusime. Väga palju elutarkust sai kuuldud ja räägitud, igast huvitavat tehtud ja nähtud ja korralikud kogused hävitatud. Hommikul olid muidugi "all but one" pohmakil ja uimerdasid ringi (üks meist ei saanudki jalgu alla selleks ajaks kui mul aeg lahkuda oli). Aga lõppude lõpuks on ikka nii, et kõik mis toimus oli ülimalt meeldiv ja peaks teinekordki kordama. Erandina mainiks ära muidugi hommikuse rongipeale jooksmise, mille oleks suurima heameelega vahele jätnud ja sinan veel õhtuni jäänud, aga ega aeg ei oota.

5. Reede. Nagu ennist sai minitud, algas päev vägagi meeldivalt, kuid sai peagi rikutud äärmiselt nõmeda võidujooksu poolt rongiga. Tallinnas tagasi ja kodus. Tüüpiline värk jäkub...see igapäevane ajatapmine. Õhtul sai siis nahkmantel, mustad teksad, põlvini saapad ja ketid vahetatud lipsu, viigipükste, pintsaku ja kingade vastu vahetatud ja onu juubelile põrutatud. Asukohaks Nabala mõis Kiili vallas. Pea kogu vastavapoolne suguvõsa oli vast koos, sest maja oli rahvast täis. Ja rahvas oli täis =)
fotod leiate siit: http://www.kn.ee/nabala/est/fotod.htm
Üldiselt väga ilus ja armas kohakene, eriti siis kui alkohol voolab ojadena ja kõik kõige kallimad veresugulased on kohal! Igaljuhul, sai söödud, sai joodud, sai tantsitud, sai igast muud pulli tehtud ja ka väga palju vanu aegu meenutatud. Palju õnne onu Aivar!
Vanemad lahkusid umbes kesköö paiku, sest neil oli planeeritud järgmiseks päevaks suusatripp Aegviidus. Latsekesed jäid pidusse edasi ja see jätkus täies hoos. Väike uinak sai tehtud, väike pohma sai hangitud (taaskord...ja endiselt ei õppinud sellest midagi!!!)

6. Laupäev. Siis kui ärgati, sai jälle tiba juurde tangitud, niiet kui koju lõpuks viidi meid, siis oli pea jälle korralikku zumizemizt täis ja hää olla. äärmiselt asjalik üritus taaskord! Lõpuks viskasin magama ära, et kõigest eelnevast puhata, aga und jätkus vaid mõneks tunniks. Seejärel sai jälle netti ronitud, mõnd filmi vaadatud ja tavapäraselt aega raisatud. Hea päev puhkamiseks, sest vanemaid ei olnud. Magama keerasin vist poole seitsme paiku hommikul.

7. Pühapäev. Äratus kell pool üksteist. No tere tore! Krt, laske inimesel ometi üks päev magada kauem kui 4 tundi!!! Aga ei midagi. Ärkama pidi. Aga noh, sitta kah!
Tavaline päev, tavalised inimesed, ema-isa saabusid ka kuskil 1-2 ajal päeval ja muljetasid (õigemini ema muljetas, sest isal oli pohm). Perekonna viga, mis teha!!! Kuulsin ema käest, et tädi oli kiitnud mu tantsuoskust. Olevat öelnud, et meie sugulaskonna puujalgadega lastest olevat mina see, kes kõige paremini tantsib. Äge.
Filmi vahtisime veidike ja õhtul siis sai jälle netis passitud. Sain teada, et ma pold ainus kellele neljapeävane üritus igas aspektis meelepärane oli. Nii tore =)

Nädal läbi ja ego paar numbrit suurem!

Ja nüüd on see kõik lõppenud....

Kuni järgmise korrani!!!

Sellega siis lõppeski umbes kuu aega kestnud ja ajurakke hävitanud eksamisess, mis endas rohkem magamata öid hoiab kui Antarktikas lund leidub. Isegi suht edukalt sain oma asjad aetud, peaks mainima...imestan siiamaani....

Nüüd on ilge tahtmine kuskile väga kaugele tükiks ajaks ära kaduda ja natuke kõigest ja kõigist eemal olla ja oma asjadega tegelda, midagi kirja panna või paberile kujutada....

...närvid liiga tuksis juba...