Vaid kord nelja aasta jooksul!

Täna (loe: eile) oli karjääripäevade "Võti Tulevikku" teine päev. See päev kui kõikvõimalike firmade esindajad löövad kogu TTÜ koridoride ulatuses püsti oma pisikesed lauakesed, jagavad tasuta kaelapaelasid (ei, mitte poomisnööre!!), helkureid, pastakaid, kõikvõimalikke komme-küpsiseid ja mis kõige tähtsam, värvilisi pabereid!

Sai kohe extra selle tarbeks ük tunnike varem kooli roomatud, et nänni näpata ja tulevikku investeerida. Mõnes kohas sai landid vette loobitud, eks näis kas näkkab kah. Kui ei, siis tuleb parematele jahimaadele siirduda. Igastahes, tänane saak oli võrreldes eelnevate aastatega suhteliselt kesine - häbiväärsed 3 pastakat, harilik, kaks helkurit, üks joonlaud/ümbrikuavaja, üks valgustusega pastakas, üks topsik M&M's kommidega ja mingi väga kahtlase olemusega must kummirõngas :P

Nende kommidega sai hiljem ühikas päris palju pulli tehtud. Nimelt, tuli teatavat sorti kommikesi mööda ühikapõrandat taga otsida ja seda kahel eraldi juhul. Seejärel tuli loomulikult tolmus rullunud maiustusi pahaaimamatutele ohvritele pakkuda ja hiljem neile näkku naerda...iiv6l, ma tean, aga that's me =)

Tänane statistika siis:

1) Koolis käidud - check!

2) Tundidesse mindud - ...

3) Silmaringi laiendatud - check!

4) Millegi kasulikuga hakkama saadud - ...

Asjalikkuse protsent 50%

BTW, täna on see värk ka veel, et praeguseks on kell juba homme, ehk 29.veebruar, ehk päev, mida saab blogida vaid iga nelja aasta tagant. Siinkohal siis soovitus kõigile kes seda sissekannet tänase päeva jooksul lugema juhtuvad: nautige igat hetke tänasest, sest järgmine võimalus selleks tuleb teil alles aastal 2012!

...Ausõna Nägin Sinililli Tärkamas...

Kui ma teaksin kui mitu tundi ma juba magamata olen, siis ma kirjutaks selle arvu siia üles. Veidi vähem kui 24h tagasi mainisin, et pole mõtet magama minna, kuna kool ootab. Noh, ootas ja läksin ja magamine jäigi vahele. Praeguse seisuga pole olukord veel muutunud, aga peale selle raporti valmimist keeran ennast kerra ära. Aitab jamast, poisid!

Kodust lahkusin hämmastavalt vara, jõudsin Viru bussiterminalist ühe topsi kohvi võtta ja toiduosakonnast sain Hustleri ka kätte. Meeldiv. 36-peatusesse jõudsin viivitustest hoolimata äärmiselt vara, lürpisin rahulikult oma Kohvi Mokka't (Café Mocca, hind 29.-) ja nautisin värskendavat vihmasadu. Lõpuks tuli buss ja mul oli kohv ka just veidi aega tagasi otsa saand. Ronisin sõidukisse ja ootamatult lõi Rott küüned ribidesse mulle. Oleks tahtnud teda hammustada, aga ma suutsin enda vaos hoida. Kooli jõudsime ka hämmastavad 17min enne loengu algust, kuid õnneks möödus see aeg märkamatult. Loeng oli igav nagu alati, lõin julgelt oma raamatu lahti ja hakkasin huviga lugema. Pean veelkord mainima, et sigahaige raamat on see ikka... (Chuck Palahniuk'i "Haunted", kui keegi veel asjaga kursis pole!). Lõpuks tuli uni ka ja lasin silma ka korraks kinni, aga mitte eriti pika aja möödudes lõppes loeng ja sellega oli koolipäev läbi. Vähemasti kohustuslik osa.

Kuna täna oli karjääripäevade "Võti Tulevikku" esimene päev, siis toimus aula taga auditooriumis 5 seminari, millest kolm viimast ma ise ka kohal passisin. Esimene oli mingi usuteemaline bullsh*t (ametlik nimetus oli "Globaalsest teineteise mõistmisest"), mida tutvustas meile ei keegi muu kui ("Onu") Raivo ("Jutupliiats") Järvi. Blablabla, veidi moosesest ja mohhamedist ja vendadest ja blablabla ja läbi ta oli.

Järgmine oli peamine põhjus miks sinna üldse kohale sai roomatud ja seda otsust ei tulnud üldsegi mitte kahetseda. Seminar oli hiiglama huvitav, elav, interaktiivne ja äärmiselt lõbus. Seminaril nimeks "Kuidas teha asju, mida ma ei taha teha?" ja semineerijaks Peep Vain. Ilgelt lahe säga, peaks mainima. Popp ja noortepärane. Vähemalt üks inimene, kelle maailmavaade on totaalselt mutrite ja poltidega õigesse kohta kinnitatud. Poolteist tundi sai ilget pulli ja hullult palju tarkust teemal kuidas teha asju mida absoluutselt teha ei taha ja kuidas vajadusel omi kohustusi teiste kaela veeretada.

Ok, tegelikult nii ka ei olnud, siiski räägiti ka seda, et kui oluline on neid soovimatuid asju siiski vajadusel ise teha, kuna asja tagajärjel võib inimene väga palju vajalikku juurde saada. Igal juhul täiesti asjaette läinud aeg.

Kolmas seminar oli teemal "Enesekehtestamine: kuidas tegutseda nii, et jutule järgneb tegu?" ja jutustajaks A Le Coq'i igioma Tarmo Noop. Peaks mainima, et mingi veidi alla/üle poole sai seal passitud ja siis viskas kopa ette. Mees terve selle aja rääkis kuidas ta erinevate (ebaõnnestunud) võtetega oma tütart neiu enda tuba koristama sundis. boooriiing. Igatahes, Peep on asjalik vobla ja teda kuukals teinekordki.

Kogu ülejäänud osa päevast läks enamvähem täielikult õlle ja präänikute, interneti ja joonistamise alla, aga sellest pole üldse huvitav rääkida. So I won't.

Ahjaa, üks asi veel. Kuukiire tungival soovil sai siis endale lõpuks ka DeviantArt'i konto tehtud, kuid esialgu ei ole plaanis seda väga promoda, kasutada või mingil muul viisil kasutada. Esialgu jätan oma sirgeldised Rectopage'le ja olen endaga rahul. Kui asjalikke pilte juurde tuleb, siis hakkan DA'd ka kasutama. Asjalike piltide jaoks on ideid kuhjaga ning mõningatega on isegi algust tehtud. Samuti ootavad mõned vanemad ideed lõpetamist, kuid eks näis millal aega leian nendega tegelemiseks.

...Ausõna Nägin Loodust Jälle Ärkamas...

--Metro Luminal - "Ta Õrnas Käes"

Think for yourselves...question authority...

Eilse päeva kokkuvõte: "...". Ehk teisisõnu suur NULL. Tegelikult ühe avastuse siiski tegin. Nimelt hakkan tasapisi jõudma järeldusele, et Saku heledad õlled (peamiselt Rock ja võibolla ka Originaal) kõlbavad jälle juua. Kes mäletab, siis suve lõpul tekkis neile mingi kahtlane uriini-maitse juurde ja mulle tundub, et praegu seda enam ei ole...muidugi võin ma ka eksida, sest külmal õllel on normaalne maitse ja sooja pole ma siiani veel juua üritanud. Siiski on tarvis korraldada veel mõned katsed, et hüpotees täielikult kinnitatuks kuulutada. Stand by for updates.

Kirjade järgi peaks täna olema TTÜ-s promokampaania "Võti Tulevikku", mille raames ka kõikvõimalikke huvitavaid loenguid peetakse. Peaks mainima, et sellistel teemadel, mille peale ise oma mõistusega küll ei tuleks. Hämmingut tekitab, kui loed voldikult et toimuvad loengud teemal "Kuidas teha asju, mida ma ei taha teha?" ja ka "Enesekehtestamine: kuidas tegutseda nii, et jutule järgneb tegu?". Mõtlesime Kuukiire ja V6hruga siis järgi uurida, et mida asjalikku seal räägivad ka. Iseasi kas me sinna kohale jõuame, kuna iganädalase haridusega seotud loengu ja nende Huvitavate loengute vahel on paras jupp vaba aega ja ega mul erilist püsivust pole, kui asi ootamisse puutub. Eks näis mis saab.

Ääremärkusena mainiks ka seda, et ma pole veel otsustanud magama minna ja ilmselt nii jääbki, kuna 2h pärast tuleks kooli koperdada. "Haunted" on lihtsalt liiga hea raamat, et jätta hilistel öötundidel ta lugemata ja selle asemel magada. Magamine on siiski ületähtsustatud...

Crazies of the World, unite!

Rõve ärkamine hommikul, rõve ilm millega kooli roomata, selleks, et seal mingi poolteist tundi tühja passida ja siis sama lollit koju tagasi koperdada. Nice. Muidugi, koolitee kestab miskine pool tundi kauem, kui koolipäev ise. Nice. Positiivne vähemalt, et igav ei hakka sel ajal....

Täna näiteks ootasin Viru peatuses Estonia ja endise "Lastemaailma" vahel. Vihma sajab, ilm on vastikult niiske, jahe tuul viliseb kontide vahelt läbi jne. Tore hommikupoolik ühesõnaga. Loomulikult nägin ma sinna peatusesse jõudes, kuidas mu buss kaugusse veereb. Meeldiv. Jäin siis ilma nautima. Mõne aja möödudes tulevad peatuse lähedusse kaks suhteliselt keskmist Eesti tibi. Üle tee tahavad minna (vanalinna poole). Liiklust on ka suhteliselt vähe ja eks siis mõtlesidki, et milleks otsida ülekäigurada, kui lähemalt ka üle saaks minna. Hakkasid siis neiud sammuma, jõudsid juba esimese sõidurea ületatud, kui järsku kuulen valjuhääldist "Vale koht, tüdrukud!". Kui tibide suunas vaatasin, märkasin, et neidudele läheneval tumesinist värvi Volkswagen Touran'il vilkusid ees kaks sinist tulukest, sõidukis istujatel seljas kiirgavkollased vestid ja Politsei vormiriietus. Ma ei suutnud lihtsalt naeru tagasi hoida...päev muutus paugupealt asjalikumaks!

Tibid tõmbusid tagasi, ehmatand näod peas ja võtsid suuna fooriga ülekäiguraja poole, ise vaikselt kobisedes et "No oleme siis KORRALIKUD...!" =P

Ahjaa, täna tegelesin jälle veidi astronoomiaga, õigemini Kuu vahtimisega ning pean taaskord tunnistama, et täiskuu on Kõiges süüdi! Millegipärast juhtub kõik justament täiskuu paari esimese päeva jooksul (täieliku täiskuu faas kestab ligikaudu 4 päeva) elik kõik jookseb totaalselt rappa omadega. Hakka või uskuma, et taevakehad mõjutavad meie käitumist... :S

Muide, hiljuti oli ka täielik kuuvarjutus, mida vist osaliselt isegi Eesti pinnalt näha oleks võinud, kui poleks sel ööl paksult pilvi sadanud. See kaader siin kõrval ongi viimasest kuuvarjutusest.

Monday moaning....

Esmaspäeva varahommik....tere hommikust, Eesti!
Mingil veidral põhjusel on kombeks saanud umbes sellisel kellaajal postitada uusi sissekandeid...ebanormaalne!
Aga mis siin ikka pikalt jahuda. Eile oli siis Vabariigi Aastapäev ja igast marssimised ja vastuvõtud ja lipud ja muu kraam välja toodud ja kõigile ette näidatud, et "Näe, mul ka on!". Au ja uhkus on küll hinges, aga no tõesti ei jaksand sellest kõigest osa võtta sel korral. Olen ketser, jah, ma tean...tänan, et meenutate ikka!

Hetke update: peavalu, pooltäis õllekann, Alter Bridge kõrvus helisemas, Oscar-gala täies hoos, missiis, et ma ise seda ei vaata....lihtsalt ei jaksa nii palju asju korraga teha!

Täna siis sain lõpuks ühelepoole tõenäoliselt parimate raamatute hulka kuuluva üllitisega, mida viimasel ajal sirvinud olen. Tegu siis Chuck Palahniuk'i "Survivor" tema algupärasel kujul ehk täiesti inglisekeelsena. Jube andekas kirjanik on see mees! Raamat algab suhteliselt sealt kus ta lõppema peaks ning äärmiselt ebatavalisena tundub juba esimeste lehekülgede lähemal vaatlusel selguv fakt, et lehekülje- ning ka peatükkide numbrid on kahanevas järjekorras. Raamat läheb tagantpoolt ette...

Enne "Survivor"-it lugesin läbi sama autori poolt kirjutatud "Invisible Monsters"-i ja "Choke"-i, kuid siiani on minu lemmik CP käesolev teos. Raamat algab mingi sündmusega ning kogu ülejäänud osa raamatust selgitab asjaolusid, mis peategelase antud olukorrani viisid. Raamat lõppeb sama ootamatult kui see algas ning jätab lugejale äärmiselt palju mõtteainet. Mis edasi saab, kas kõik läks nii nagu peategelane ütles või oli Fertility'l alati iga asja suhtes õigus? Kes teab, kuid selelst hoolimata on tegu äärmiselt meisterliku kirjatükiga, seda eriti peatükis numbriga 28. See on siis tagantpoolt ette lugedes peatükk 28...kui ma ei eksi, siis raamatu esimene peatükk kannab numbrit 47 (jah, viimase peatüki järjekorranumber on 1!).

Igal juhul, kellel on võimalus, lugege! Homme võtan ette autori järgmise üllitise nimega "Haunted" ja loodan, et ka see on sama huvitav lugemismaterjal, kui eelmised...
Ja nüüd on selline keiss, et õlu saab otsa, uni tuleb, oskarid leiavad omanikke (as we speak) ja homme on vaja korra kooli ronida, seega kobin mingi aja möödudes magama ära...halisemiseni!

Tipsu esitleb: Word of the Day

Fanfaarid puhuvad, punasest sametist eesriie langeb ning samaaegselt kostub lava mõlemale poole seatud võimsatest kõlaritest rõõmurohke hüüd: "Tänase, kauni päeva sõna on omadussõnade klassi kuuluv..." [tam-ta-da-daaa ning nähtavale ilmub suur valgele taustale maalitud "PANONÜÜMNE"].
Definitsioon: Tundmatu, ent äärmiselt nägus mistahes soost "pandav" isik või mõni tema kehaosa.
Kasutus: Sõna võib keerata, käänata ja pöörata igal pool, igas asendis ja nii mitu korda kui vajalikuks osutub.
Variatsioonid: vaata "Kasutus".
Hoiatus: Sõna on soovitatav kasutada vaid vastassugupoole esindaja(te)  [mõningatel juhtudel ka samast soost isendi(te)] kommenteerimisel viimas(t)e viibides kuuldeulatusest väljaspool. Hoiatuse eiramisega võib kaasneda tõsiseid füüsilisi vigastusi ning välistatud ei ole ka vaimse tervise kahjustumine.
Näiteid: "Woah! Tšeki seda tibi seal baarileti ääres. On alles panonüümne kark!";
"No täitsa lõpp kus sel läbral oli ikka panonüümseid kutte! Kärva või maha!!".

Rõõmsat vokalisatsiooni, kallid lugejad! =)

...we're the children of the KoRn!

Paljud, muuhulgas kuumad, kummalised ja muud friigid teavad juba ammu, et 10.veebruar oli üle-eestiline KoRn-päev. Mida Paljud aga ei pruugi teada, on see et ka mina neid džentelmene uudistamas käisin.

Kuni 10. veenruarinin aastal 2008 oli mu elu võimsaim kontsertelamus 13. juunil 2006, kui Tallinna Lauluväljaku vallutas (juba teisel korral minu noore elu jooksul!!!) maailmas suurt kuulsust ja tunnustust kogunud "prügimetal"-bänd Metallica. [märkus: metali austajatele ei meeldi eriti, kui nende lemmikansambleid "trash-metal" bändideks nimetatakse, selle asemel, et õigekirjale veidi tähelepanu pöörata ja "thrash-metal" öelda.]

Kontserdile läksin sel korral siis mitte-eriti-suurte ootustega ning olin valmistunud keskpäraseks raskeroki-pidustuseks. Ja oi kuidas ma eksisin!

Kohale jõudsin pool tundi enne piletil märgitud kontserdi alguskellaaega ning üllatus oli suur kui märkasin, et rahvast tegelikult eriti ei olnudki. Lava ees oli väike punt lojaalseid fänne, kes ansamblile võimalikult lähedal olla tahtsid ning igalpool sagis ringi nahka riietunud vante, kuid liikumisruumi jätkus veel küllaga. Koperdasin siis oma seltskonnaga kohe nii ette kui võimalik ja tuttavad näod juba ootasid ees (Marilyn Manson'i kontserdil oli au sama seltskonna juures rokkida). Möödus mingi aeg, kell võis olla midagi 19:15, kui lavale astus esimese soojendusbändi Deathstars'i pillimees ning teatas publikumile, et kahjuks suutis nende solist end kontserdi eel vigastada ning et nad ei esine sel õhtul. Algul muidugi ei saanud keeg iaru kas tegu on naljaga või mitte, aga kui lavatöölised hakkasid bändi kola kokku korjama, oli asi selge. Hiljem sain teada, et tüüp oli jala välja väänand või varbaluu murdnud või midagi sellist...NO KAMOON! ega ta ometi sed avarvast kurku kukkund endale, et laulda ei oleks saand...
Aga mis siin ikka, lubasid tagasi tulla.

Seejärel tuli umbes tunnike oodata, et järgmine soojendaja lavale astuks. Pika ootamise peale hakkas osa lavaesisest rahvast juba tahapoole vajuma ja me saime veidi ettepoole liikuda. Vahepeal suutis üks tahmas tüüp eie seltskonna ees põrandal istudes head külma õlle nautivale nahka ja kettidesse riietatud härrasmehele otsa koperdada ja meid kõiki ta kallihinnalise linnasejoogiga läbi märjutada. Nice.

Kuid lõpuks tuled kustusid ja lavale astus Flyleaf. Peaks mainima, et olen selle bändi muusikat juba tükk aega kuulanud ja väga meeldib. Kontserdil oli asi veidi teistmoodi kui kodus kõrva- klappidega, kuid siiski äärmiselt nauditav. Peamine oli, et suurem osa saali kogunenud rahvast, keda oli juba päris korralikul hulgal, enamus elas bändile kaasa niimis jaksas. Ja bänd oli HEA. Ära mängiti kõik paremad ja tuntumad lood nende kauamängiva ja ka EP-de pealt. Lacey Mosley hääl oli võimas, kuigi kohati jäi muusikale alla ning helitehnik tegi vahepeal ikka korralikku tsirkust. Aga pole hullu, esinemine oli hea ja ansambli keelpillimängijad kasutasid kogu lavapinda, näitamaks, et nad on kohal ja neil on lõbus. Esinemine tüütas küll lõpuks veidi ära, kuna rahvas ootas siiski KoRn'i, kuid pole hullu.

Mainimist väärib veel üks väike seiklus, mis Flyleaf'i ajal aset leidis. Nimelt sattus meie selja taha üks väga huvitav seltskond elavaloomulisi rokinoori, kes tundusid kõigile meeldivad ja ega meiegi erandid olnud. Kohe, kui mind nähti, riputati käsi kaela ümber ja öeldi, et ma olen sõber ja minuga ei tohi keegi ülbama tulla. No selge siis! Mul pold enam pooltki nii suurt tahtmist endaga tüli normia hakata kui enne...
Aga no mis siin ikka, sai veidi pulli tehtud ja korralikult kaasa elatud laval toimunule. Siit tagasi kontserdi enda juurde...

Flyleaf lõpetas ja tänas publikut. Tuled süttisid saalis ning meie uus sõbrapoiss leidis, et tuleks kamp kokku võtta ja hakata ette trügima ning nii ka tehti. Päris lava lähedale sai lõpuks.

Umbes 15 minutit enne bändi lavale astumist toodi rahva ette kogu kontserd ikõige oodatum jupp tehnikat - KoRn'i mikri-hoidja, mille autoriks ei keegi muu kui kosmose- õudusfilmide super- kurjategija ja Alien'i filmide peategelase Xenomorph'i disainer H.R.Giger! Puhtalt selle nägemine oli piletiraha väärt.

21:15 kõlas kontserdi intro ning lavale astus KORN!!!
Avalugu sulas märkamatult ümber agressiivseks "Right Now"-ks ning kogu rahvamass hüppas muusika taktis nagu üks. Järgnesid kõikvõimalikud uuemad ja vanemad lood, muuhulgas ka "Coming Undone", mille vahele oli osavast isulatatud Queen'i "We Will Rock You" ja mis rahva veel rohkem üles küttis. Rahvas rokkis, mosh'is ja nautis nagu üksmees ning hingamiseks ei jätkunud õhku. Ja see ei olnud üldsegi halb asi. Olla seal, kesk lainetavat rahvamassi, nautida võimsat metal-ikooni kontserti ja meeletult kaasa rokkida, on lihtsalt taevalik elamus, mida ükski mõnuaine ealeski pakkuda ei suudaks. Oli hetki, kus mõistus sai aru kus ma olen ja keda ma näen ja kuulen ning seejärel jooksid üle selja külmavärinad, ihukarvad tõusid püsti ja katus põrutas minema - ma olin KoRn'i kontserdil!!! Mida kurat veel elult tahta!

Sellisel kontserdil olles ja ise ihu ning hingega kaas aelades ei märka tegelikult üldse midagi, mis ümberringi toimub ning selletõttu läks mul tõenäoliselt suhteliselt suur osa kontserdi visuaalsest poolest kaduma, kuid see ei häiri. It's ok. I don't mind. See oli endiselt suurepärane elamus ja oleksin igal ajal nõus seda kor(n)dama.

Kõik, kes jätsid kontserdile minemata, on lihtsalt ignorandid. Ettekäändeks toodi, et "see pole korn, kui ainult 2 originaalliiget esinevad" ja nendele inimestele näitan ma lihtsalt oma suurt keskmist sõrme, et nad teaksid KUI lollid nad on. 4,3,2 või isegi 1 liige ja KoRn kikib endiselt äässi.

Kahju ainult, et "Did My Time" ja "Somebody, Someone" mängimata jäeti, ma nii ootasin neid lugusid. Ma ei mäleta ka s"Beg For Me" ja/või "Counting" esitati, kuid hetkel on need mu kõige lemmikumad KoRn'i lood EVER ja soovitan kõigile nende kuulamist.

Rahvas nuriseb Saku Suurhalli akustika üle, aga no mina ei tea, esireast on päris hästi kuulda mis laval toimub... Igal juhul, KoRn tõestas, et nad on endiselt tasemel ning kui nad kunagi peaks tagasi tulema, kavatsen ka mina olla esimeses reas...

Siinkohal tervitused kõigile, keda ma tean ja kes kontserdil käisid....te olete parimad!