1) Viies Juuli ehk Tere Aerosmith!
Oli mis ta oli, kohati päris lõbus oli. Kuna too seltskond, milleg ma alekokk-areenale läksin, venis nagu tigu mööda märga m***i, oli mul kohati tunne, et kui ükskord pärale jõutakse, on kontsert poolepeal. Mingi veidra juhuse läbi aga leidsin eest täiesti rahvavaba staadioni ja umbes 25000 ärevat isiksust sissepääsude juures jalgu trampimas. Tuli välja, et "tehnilistel põhjustel" lükkus uste avamine ca tunnike edasi ja ma jõudsin täpselt esimese soojendusbändi ajaks lava ette trügida. Tegelikult ainsa soojendusesineja, kuna "tehnilistel põhjustel" oli sommide esinemine ära jäetud. Need "tehnilised põhjused" olema (Postimehe või Eesti Päevalehe andmetel, täpselt ei mäleta kummast seda lugesin) eestimaine tugev tuuleke. Bänd olema mures olnud lavakonstruktsioonide vastupidavuses ja käskisid lisatoestusi juurde monteerida. Minumeelest oli päris tuulevaikne ilm, võrreldes mõne eelneva päeva ilmaga...Igal juhul oli nii, et Padar mängis oma tuntuimad lood ette (väga nunnu oli, kui minu kõrvale trüginud venelaste seltskond "Lootusetu" sõnu veatult kaasa leelotas). Umbes 45-60min hiljem oli padar lõpetanud ja algas pikkkkkk ooteaeg, rahvas trügis, jalad väsisid, palav oli ja selg muutus juba kangeks, kuid lõpuks ronisid kuulsad Sepad siiski lavale. Kontsert ise oli suhteliselt energiline, kuid peaks mainima, et Lenny Kravitz kiskus rahvast palju paremini kaasa kui Aerosmith. Paar tundi ja ca kümmekond tuttavat hiljem sai taaskord kodus olla ja puhata. Lõppkokkuvõttes üsna seeditav kontsert ja päevaga võis rahule jääda.
2) Õllesummer kuupäevaga 07.07.07
Lauluväljakule roomasin kohale parajasti sel ajal kui Agent M postimehe laval rahvast lõbustas. Passisin seal natuke aega, nautisin head eesti alternatiivi ning otsisin mõned endised klassikaaslased üles, kellega sai ka korra Supernova't vaatamas/kuulamas käidud. Peale seda tegime platsile korralikud paar tiiru peale ja peatusime pikemaks ajaks Blacky ettekannet kuulama. Nende live on alati positiivse elamusena kirja läinud mul ning ega ka seekord midagi teistmoodi olnud. Lea suutis isegi ühele kenale neiule kaaslase külge haakida (ehk esimese lolli, kes suu lahti julges teha). Peale blacky't veel mõni tiir platsil ja sai korra Nikns Suns ka üle kaetud - korralik eesti folk-rock grupp, kes kõlavad lives paremini kui mujal. Kaua sääl olla ei saand, oli tarvis jälle postimehe lava ette koguneda, regrupeerida ja 
Terminaatorile kaasa elama hakata. Väga positiivne kontsert neilt meestelt taaskord - kütsid rahva korralikumalt üles kui Aerosmith või mõni muu maailmakuulus nimi, kes eestis käinud on (välja arvatud Metallica, kes juba esimese noodiga kogu rahvamassi kaasa vedas).peale Termikat sai veel väheke seigeldud ja mõni õlu ära rüübatud ning võis õhtu rahulikult ära lõpetada.
Selliste päevade nimel peaaegu, et tasub kannatada...
