Okkaline on tee....

Just siis, kui tunned, et asjad hakkavad lõpuks paremuse poole liikuma, peab keegi tulema ja tuju totaalselt ära rikkuma. See on juba mingiks faking kuldreegliks kujunenud, mul on selline tunne.
Iga kord, kui sa puhkad pärast mingit rasket katsumust ja tunned mingil määral kergendust, et nüüd on see koorem kaelast ära, tuleb keegi ja leiab, et sa kunagi muud ei teegi peale laisklemise. See ajab mul juba südame pahaks. Tra, saage aru, et kui teie ei näe mida mina teen, siis see ei tähenda veel, et ma mitte midagi ei tee. Kaaluge võimalust, et mul ON SIISKI OMA ISIKLIKKE ASJU KA AJADA! Ma ei jaksa seda kuradima möginat koguaeg kuulata, tõesti.
Tra, teil, kellel kundel töökoht ja katus pea kohal, on hea öelda, et "hangi elu" ja siis kui ma seda hangin, tulla kobisema et "kaua see jama kestab, kui sa mitte midagi ei tee?". No appikene, kannata natuke ja küll siis näed lõpuks ise ka, et sa pole ainuke kes midagi asjalikku teeb. FAKK MAIVÕI!!!

Natukene võiks ikka mõistust ka peas olla ja aru saada sellest, mis sulle öeldakse. Enne sõima ja siis mõtle, see on nende moto. Ja kui nad lõpuks aru saavad, et on inimesele kuidagimoodi haiget teinud, siis kas nad tunnistavad, et nad eksisid? Oh ei, kus sa sellega...see käib ju nende põhimõtetele vastu! Selle eest sõimatakse sind veel rohkem lihtsalt sellepärast, et neil polnud õigus. Palju õnne ajukääbikud, te suutsite taaskord mulle hinge sittuda!

See maailm ajab mul südame pahaks!