Kultuuritund...

Esiteks, eelnevas postis sai öeldud, et Half-Life 2: Episode One ja Episode Two on plaanis läbi mängida. See plaan on nüüdseks täidetud ning mõni sõna siis nende kohta ka.

Tehniliselt on mängud nõudlikumad kui eelkäija, kuid nad on selle võrra ka ilusama väljanägemisega. Täiel määral kasutatakse uut HDRR-tehnikat (High Dynamic Range Rendering), mis lisab mängu visuaalsele poolele, nimelt valgustusele, reaalsust. Samas muudetakse episoodide vahel mõningaid detaile, mis on siiski veidi liiga silmapaistvad muudatused, näiteks ühe "tulnukaliigi" nahk, mis muudeti justkui üleöö elevandist nälkjalaadseks. Aga savi sellega, juu nii oli siis parem. Mängitavus on ikka sama, säilinud on ka mängu varemkogetud headus ja äärmiselt kaasahaarav story. Kahjuks jäetakse teise episoodi lõpus mängijale liiga palju mõtlemisainet, kuna mäng lihtsalt ühel hetkel keset suurt madinat otsa lõppeb. Jäädes ootama kolmandat ja ühtlasi viimast episoodi, on mängijal küllaltki palju ruumi spekulatsiooniks, kui mitte liiga palju aega kannatamiseks. Järgmise episoodi kohta pole nimelt veel mitte mingisugust teavet ja pole veel eriti kindel kas mängu tegijatelgi rohkem aimu on.

Teise teemana võin uhkusega öelda, et olen suutnud ennast läbi närida järjekordsest Chuck Palahniuk'i teosest. Raamatul nimeks "Rant" ning tegu Buster "Rant" Casey nimelise mehe "suulise elulookirjeldusega". Teose tegevus toimub seega möödanikus ning sündmused jõuavad lugejani mitte peategelase enda, vaid tema sõprade, tuttavate ning mehega ta elu jooksul kokkupuutunud inimeste suu läbi. Raamatu ülesehitus on suhteliselt kaootiline, kuid ometi äärmiselt loogiline.

Rant sai noorena hammustada Mustalt Leselt (Latrodectus spp.) ning sellest hetkest peale hakkas ta otsima uusi mürgiseid putukaid ja muid elajaid, kellel end hammustada lasta. Mis narkoodikumid on tavalistele inimestele, seda oli hammustada saamine Rant'ile. Poiss tavatses toppida oma käsa pimesi loomaurgudesse ja oodata kuni keski või miski oma hambad talle ihusse äsaks. Selle tegevuse käigus suutis poiss endale marutaudi külge hankida ning oma edasise elu jooksul sellega loendamatul hulgal inimesi nakatada. Kodunt lahkudes sattus noormees linna ning leidis oma tee underground romurallitamise "meeskonda"...

Üldiselt rohkem ma sisu kohta öelda ei tahaks, kuna see võib üht-teist reeta ja selline ettejutustamine pole kunagi mingi eriti tänuväärne tegevus.

Teos ise on intrigeeriv väga mitmel erineval tasandil ning nende kaante vahele on surutud erinevatest eluvaldkondadest laenatud õpetussõnu, filosoofilisi teooriaid, elulisi fakte, kavalaid äristrateegiaid ning jah, ka ajarändeid puudutavat infot. Ärge saage minust valesti aru, põhirõhk teoses on siiski asetatud satiirile, mustale huumorile ja fantaasiale. Üldises võtmes täiesti korralik ilukirjanduslik üllitis, mida kõigil lugeda soovitan. Vaieldamatult üks mu lemmikuid Palahniuk'i teoste seas.

Kindlasti soovitan huvilistel uurida ka kõnesoleva raamatu interneti-lehekülgi, millest siin kahele ka viited välja riputan. Esimene neist on pigem neile, kes raamatut juba lugenud on ning soovivad veidi lisalugemist, mõningate momentide meeldetuletamist või lihtsalt infot raamatu kohta ning seda kõie leiab siit: http://www.randomhouse.com/doubleday/palahniuk/rant/

Teine link on raamatu ametlik promo-leht, kus saab ka ühte flash-põhist romuralli mängu mängida (suhteliselt fun värk!!) ning leht ise asub siin: http://www.randomhouse.co.uk/rant/

Toredaid elamusi...

Living a half-life...

...ehk teisisõnu, võtsin hiljuti vaevaks läbi mängida ühe viimaste aegade hinnatuima arvutimängu "Half Life 2".

Hoolimata asjaolust, et mu 2.0GHz Pentium4 koos GeForce4 Ti4280 64Mb graafikakaardiga jäi kohati omadega hätta ja oli tarvis graafilisi eriefekte mängus veidi piirata, oli mäng igati mängitav ja üldiselt võib temaga täiesti rahule jääda.

Mu arvuti üks omapärasid on see, et ta kipub kole tihti pange jooksma elik rippuma jääma, kui mingit graafiliselt nõudlikumat mängu pruukida. Paps pakkus välja variandi, et vahest on viga kaardi jahutuses. Kiskusin siis masinal külje lahti, puhastasin videokaardi prosejahutuse tolmust ning lükkasin masinale jälle hääled sisse. Mäng ei tahtnud edaspidi enam nii tihti pange joosta, õigemini väga harva kui seda ette tuli. Siit siis järeldus, et mängud jooksevad mu masinal paremini kui arvutil soolikad paistavad. Asjalik teadmine ka teistele jagamiseks, ma leian!

Graafikakaart ongi vist mu masinal kõige kõrgema temperatuuriga komponent hetkel, kuna emaplaadi protsessori jahutus on nii võimas, et seal temperatuur harva üle 43*C tõuseb. Enamasti on temp seal vahemikus 38-41 kraadi Celsiust, mis on suhteliselt ideaalilähedane variant. Aga graafikakaart on selle olluse kõrval suisa saun. See pisike propeller, mis sinna peale on istutatud, oma tööd küll eriti asjalikult ei tee. Kaart kipub kohati nii tuliseks minema, et sõrme selle vastas kaua hoidma naljalt ei kipu. Aga raip, selle vennikese jaoks pole muud jahutusvarianti kah kuskilt võtta, pealegi, uuemat kaarti sinna ka toppima ei hakka, kuna emaplaat toetab ainult 4x AGP'd ja kaart ise võiks reaalselt toimida ka 8x kiirusel. Bljät kui kiiresti tehnika ikka raugastub! Mingi lisaventilaator vist vaja sinna külge monteerida....esialgu peab arvuti lahtise küljega leppima.

Aga mängu enda juurde tagasi. Teema jätkub sealt, kus ta esimese osa lõpus poolikuks jäi. Peaaegu. Vahepeal on lihtsalt mingi ilgem hunnik aega mööda läinud. Nimelt sattus peategelane esimese mängu lõpus mingit laadi mitteolemise olekusse ja ärkab sealt miskise salapärase sinise ülikonnaga mehe käsu peale. Selle sama mehe, kes ta sinna olekusse pani. Enivei, maailm on muutunud ja Maal valitseb mingit laadi armee ülemvõim. Mängu jooksul tuleb mängijal täita kõikvõimalikke ülesandeid, et sellest armeest lõppkokkuvõttes jagu saada. Abiks selle ülesande täitmisel on mingi mässajate grupp, kellele ka see armee eriti ei istu.

Esiteks on siis tarvis sõbrad mässajad üles otsida ja nendega kampa lüüa, siis on vaja ilgelt kaua mingi hõljukpaadiga mööda solgitorustikku ringi aerutada, seejärel tuleb veidi aega jala mööda mahajäetud linnaosa ringi tuuseldada ja zombie'sid materdada, peale seda topitakse sind juba jälle miskise ralliauto rooli ja järgneb järjekordne pikkkkk ja vaheldusrikas kihutamine. Sellest kõigest eluga pääsenud, kästakse sisse murda miskisse vangla moodi ollusesse ja siis, kõmm, järsku on nädal möödas ja käib ilgem vabadusvõitlus, linn on varemeis ja tänaval ei saa enam absull liikuda, ilma et mõnd kuuli perse lendaks. Palju siblimist ja äktsionit ja lõpuks jõutakse eesmärgini ka, milleks on terve mängu jooksul ilgelt pinda käinud ilgelt kõrge torni moodi kindlus linna keskel. Sinna siis sisse vaja murda ja see koht mingi imenipiga õhku lasta. No problem.

Ja siis, oh üllatust, ilmub jälle see sinise ülikonnaga mees ja paneb mängija jälle sinnasamusesse mitteolemisse tagasi. Absoluutselt ebanormaalne variant, kuidas mängule ots peale teha, kuid siiski, nii saab ju jälle asja edasi arendada. Nüüdseks on juba välja lastud "Half Life 2: Episode One" ja "Half Life 2: Episode Two", mis seda teemaliini edasi viivad vastavalt sellele kus eelmine pooleli jäi.

Üleüldiselt on see mäng väga mitmekesine ja äärmiselt vaheldusrikas, olles ühtaegu FPS (First Person Shooter ehk mängija näeb seda sama mida tema tegelanegi + mingit osa tema relvast), rallimäng (paadi ja autoga kimamine), strateegia (jõle palju on vaja igast "Tomb Raider"-i stiilis puzzlesid lahendada, et mängus edasi jõuda), sõdurisimulaator (sina ja kari muid sajoobe müttate mööda linna ringi ja mängite armeega "sõda") ja survival horror (võtmesõnadeks "Resident Evil", "Silent Hill" ja "Alone In The Dark", kus üksinda äärmiselt rusuva õhkkonnaga mahajäätud linnakeses libasurnutega kakeldakse).

Graafika on igati ilus, tegelased huvitavad ja kasulikud, tegevustik kaasahaarav ning vastased intelligentsed ja kohati ka hirmuäratavad. Miinusena märgiks ära selle, et mängu "osad" oleks võinud olla lühemad ehk näiteks, paadiga kihutamine oleks võinud olla poole lühem, kuna see tüütas lõpuks ikka väga ära. Aga elame üle ja ootame järgmisi.

Hetkel võtsin ette esimese osa uuesti läbi teha, et stoori meelde tuletada ja varsti peaks ka Episode One netist kätte saama...see mäng tekitab mingil määral sõltuvust. Või vähemalt ta suudab inimese päris pikaks ajaks arvuti taha kleepida...

Kampaania "Lapsed lugema!"

Tähelepanu kõik emmed ja issid: kas olete märganud, et Teie laps(ed) ei armasta raamatuid lugeda? Olete mõelnud selle peale, et millest võib olla antud olukord tingitud?

Mina pakun teile välja lihtsa ja efektiivse lahenduse, mis on nälgivate Aafrika laste peal järgi proovitud ja ei andnud absoluutselt mingit tulemust. Tuleb välja, et järgmise katse läbiviimiseks tuleb valida sobivamad tingimused.

Aga see selleks, tagasi asja juurde. Nimelt tuleb teil oma lastele selgeks teha, et lugemine ei ole saatanast (mõningatel jutudel tuleb teil küll oma lastele selgeks teha, et lugemine ON saatanast, kuna nad ei puuduta ühtegi raamatut kui see just parajalt iiv6l ei ole). Andke neile kätte ükskõik milline Chuck Palahniuk'i kirjtuatud teos ja nad hakkavad varsti raamatuid tikutulega pimedas ruumis taga otsima...vähemalt ideaalis võiks see nii välja kukkuda. Aga olgem ettevaatlikud, sest lapsed ja tuletikud ei ole eriti tervislik kombinatsioon.

Eile siis jõudsin ühelepoole järjekordse eelpool nimetatud autori teosega, mil nimeks "Fight Club" ja mis on autori siiani enim tuntust kogunud teos. Ma olen kindel, et kõik, kes seda postitust loevad, on näinud käesoleva raamatu põhjal vändatud samanimelist filmi, mille peaosades Brad Pitt, Edward Norton ja Helena Bonham Carter. Võtke teatavaks, et film ja raamat ei ole sama asi. Raamatu ja filmi vahel on väga palju erinevusi ja soovitaksin kõigil asi läbi lugeda ja alles siis film uuesti üle vaadata. Te saate siis ise ka aru mida ma silmas pidasin. Muudatusi on palju, kui filmist rääkida. Igal juhul, veel üks raamat mu lemmikute nimekirjas lisaks.

Järgmise raamatuna võtan ette Palahniuk'i kõige värskema teose "Rant".

Nüüd aga magama, sest homme on ees üks kuradima busy päev...

Koertega Metsas How-to: 1-3

Koeraga rabas jalutamine on tegelikkuses paras seiklus kuubis.

Kujutlege nüüd järgnevat: eilne lumi on veel maas (mis siis, et sulamas), sul on seltsiks ema, õde ja kaks pirakat koerlooma.

Mõtlesime, et käime rabast kah läbi. Lõppkokkuvõttes oli see äärmiselt halb idee.

1) Kuidas koera jäälülmast veest välja upitada.

Esiteks, pole vaja palju vaeva näha, et too karvanässakas otsustaks paberõhukesele jääle ronida ja sealt sisi peaees läbi vajuda. Õnneks oli too koht suht madal ja kutsa aerutas ennast kiirelt jalgtee silla juurde. See on siis see koht, kus rabasse ehitatud laudtee läheb üle väikese oja, millesse koer oli suutnud ennast sisse soperdada. Sai esikäpad silla peale ja edasi olid ajud otsas. Kükitas ja niutsus sääl ainult. Ja sina siis katsud kõigest väest veenda teda tulema kalda poole. No upu või ära, aga ei liigu paigast! Lõpuks suutsime kolemkesi koera siiski niikaugele viia, et ta sõna kuulas ja kaldapoolse jää servale ronis. Aga perse selleks ajaks juba kenasti vett täis imand (mõnusalt paks talvekasukas seljas ju loomal) ja ei jaksa koer ennast välja upitada. No mis siis ikka, mina sikutasin esikäppadest, ema upitas tagumist käppa ja õde tõstis sabast. Suure pingutuse järel oli koer õnnelikult kaldale veetud. Peni ise selline asjapulk, et sure maha - kalpsas ringi, ise jummala energiat täis ja selline nägu peas nagu polekski midagi juhtunud. Absoluutselt normaalne, eks!

Igal juhul oli jalutamise tuju rikutud ja otsustasime otsa ringi keerata ja kodupoole tagasi minna.

2) Kuidas koeri lahutada.

Tuju sant, koer märg ja teine pennu väsind, liikusime aegamisi tuldud teed tagasi. Laudtee oli kitsas ja sai käia ainult üksteise taga. Vastu tuli meile teine jalutav pere kahe lapse ja koeraga. Võõra koeraga.

Meie märg kutsa ei teind seda võõrast märkamagi, jalutas rahulikult edasi, lasi lastel pai teha ja puha. Aga kõige viimasena minu taga tuli teine, vanem, vihasem koeraeksemplar ja see ei saanud asjadel nii lihtsalt laabuda lasta. Algul kõndis aeglaselt, seejärel kiirendas sammu ning enne kui ma suutsin kuskilt kinni haarata, oli koer minust möödas ja võõraga ninapidi koos. Paari sekundi vältel vahtisid kaks elukat tõtt ning järgmisel momendil oli kisma lahti. Võõras koer oli suhteliselt noor hundikoerahakatis, rihma ja suukorviga nagu kord ja kohus. Meie penidel pold kummalgi rihma EGA suukorvi ja siis oli paanika. Kusjuures, just sel samal hommikul oli meie valgel viharullil kaelarihm ära võetud.

Nojah siis. Kuna äktsion käis, siis oli ju vaja oma koerad kokku korjata. Mõni hetk tagasi vees õnnetult niutsund Must Mõmm oli ka kohe asjalik ja tahtis oma sõbrakesele appi minna, aga ema ja õde said selle õigel ajal kätte ja väänasid teda veidi eemal lumme. Samal ajal üritasin siis mina meie valgekarvalist tolle hundikutsu kõrist eemale venitada ja lõpuks, läbi raskuste, selgaistumise teel see ka õnnestus. Üks suur ja karvane RAISK kuluks selle kohapeal ilusti ära.

Ehmunud pere tõmbus peale seda sündmust kiirelt eemale ja meie vedasime oma koerad teises suunas minema. Räigelt häbi oli ikka küll, aga no mis sa ikka teed.

3) Kuidas ootamatult märgununa keset talve metsavahel hulkuda.

Tagasitee oli hulga süngemas meeleolus kui mõni hetk tagasi, kui sai njuufat lombist välja upitatud. Valge vahtis endiselt vihase näoga tagasi ja andis mõista, et ta tahaks minna ja hundikale otsa peale teha. Terve tagasitee sai siis sajatatud ja sõimatud konkreetselt mitte kedagi, aga eks koer sai ise ka veidi aru, et tema käitumisega ei oldud rahul. Kõige toredam oli see, et ema ja õde praktiliselt pidid Musta otsas istuma ja kõrvu väänama, et teda eemal hoida ja olid seetõttu suhteliselt läbi ligunend - njuufa käis ju ujumas. Katsu sa mingi kergelt +2 kraadise ilmaga metsavahel märgade riietega jalutada. Ei ole meeldiv. Lõpuks sai siiski ühes tükis koju jõutud ja peremehele oma seiklustest pajatatud.
Fakt: oleks tema ka kaasas olnud, poleks mingit sehkendamist olnud.

Need sündmused leidsid aset 3.veebruaril 2008.

The Writing Obsession!

Mingi aeg laekus mu postkasti kirjake BEST'ist, et ma olevat karjääripäevadelt võitnud mingit nänni ja ma tulgu sellele järgi. Kiirematele parem kraam. Nu ma siis täna läksin ja uurisin mis nänni seal pakutakse.

Oli 3 pappkasti, millest siis igas kastis oli mingit stuffi. Esimesse kasti ma ei piilund, teises oli igast t-särke, rätikuid, raamatu laadseid ollusi ja ma ei tea mida kõike veel. See kast mind ei huvitanud. Minu nänn oli kolmandas kastis. Sorisin seda tiba siis. Oli märkmepaberiblokke, oli pastakaid, oli erinevat sorti (õlle)pudeli avajaid, kaelapaelu, võtmehoidjaid, nokamütse, üks reklaamraamat põllumajanduse kohta, paar t-särki, cd-taskuid 10 plaadi jaoks jne. Mulle isiklikult hakkas silma üks piklik must karp "Inoxcrom" logoga ja sloganiga "The Writing Obsession!". Selle karbi sees oli teine karp. Kõvast materjalist hõbejat värvi ja samade kirjadega. Selle karbi sees oli aga üksainus pastakas. Karp ise ilus ja elegantne, nagu kirjatarvete poes klaasi taga need kallid pastakad oma karpidega. Valisin siis lõpuks selle kasuks ja läksin rahuloleva näoga koju ära.

Netti jõudes tuli mõte uurida mis sorti firma see Inoxcrom siis lõppude lõpuks on. Kontoritarbeid teevad nad. Otsisin oma pastaka toodete hulgast üles ja vaatasin palju selle eest siis ka küsitakse. Ei rohkem ega vähem kui $49.95 (509.20 EEK)!!!! Mul vajus mokk töllakile selle peale. Surfisin veel veidi ringi ja leidsin veel kõikvõimalikke hindasid sellele asjandusele, muuhulgas ka järgneva:d € 21,00.- (328.50 EEK) ja http://www.kb.ee/ pakkus teda baashinnaga 250.- (ilma käibemaksuta).

Tundub, et langetasin otsuse õige asja kasuks, kuigi paneb mõtlema, et kuidas nii hinnaline ese sinna kasti küll sattuda võis. Juu mõni loll vaatas, et "ah, mingi pastakas jälle!" ja viskas sinna :P

Pastakas ise näeb välja selline nagu pildilt näha võib. Lähivaatlusel väga korralikult valmistatud, plastmassist jubinaid küljes EI ole. Kirjade järgi on tegu kroomitud (läikiv osa) ja mati pinnaga roostevaba terasega. Ahjaa, graveering väidab, et tegu on Kunda Nordic'u pastakaga. Kaalu poolest on ta päris korralikult 40g, mis võrreldes tavalise pastakaga on hämmastavad 22g raskem (jah, inimesed, ma kaalun oma pastakaid...ja ma pole kunagi väitnud, et ma normaalne olen).

Igati kordaläinud päev, ma julgeks väita! =)

Sport + udu = segadus

Täna koolist tulles torkas pähe geniaalne idee otsida keldrist üles vanad rulluisud ja väike spordipäev korraldada. Mis siin siis muud ikka kui et tegutsema! Tuulasin tükk aega keldris kolikambris enne kui õige asi silma hakkas. Raisk, miks inimestel nii palju igast kila-kola tarvis on? :S

Enivei, ronisin oma leiuga tuppa, otsisin välja vajalikud vahendid ja võtsin uisud praktiliselt algosadeks ning õlitasin liikuvad jupid ära. Kõik sujub. Paps küll käis ja kommenteeris, et ma kõikvõimalikke kaitsmeid peale topiks ja telefoni pea külge seoks, et's oleks hea ambulanssi kutsuda :P

Ilm ise oli suurepärane, +10*C, päike, enamalt jaolt kuiv asfalt ja suhteliselt vaikne tuul. Sõita oli päris mõnus, mis sellest, et praegu teed igast kivipuru ja kraami täis on. Ühe kaardi põhjal sõitsin 8,6Km, teise järgi aga 17,89Km...go figure! (Pilt on illustratiivse tähendusega!)

Peale sporti otsustasin vaadata ära filmi "The Mist", mis hiljuti kinodes jooksis. Vaatasin. Hea oli. Ei olnud niiväga õudne, aga igav ei hakand ja suhteliselt hästi oli teostatud. Mis mind aga natuke häiris oli see, mis mõni minut enne filmi lõppu aset leidis. 1 tunni ja 48 minuti jagu filmi vaadatud ning seejärel ootas mind ees üllatus. Nimelt sai mulle selgeks, et ma olen järgneva minuti jooksul nähtavaid kaadreid juba varem näinud. Ja mitte lihtsalt niisama näinud, vaid unes näinud ja mitte hiljuti, vaid ligemale 10 aastat tagasi! :S

Teate kindlasti isegi seda, et mõningad unes nähtud asjad lihtsalt jäävad paremini meelde kui teised. On ka neid asju, mis jäävad meelde alateadvuse tasemel ehk sa näed unes midagi, mida sa hiljem ei tea, et sa mäletad, kuid sellest hoolimata siiski mäletad. Seda nimetatakse "Deja Vu"-ks.

Loomulikult olen ka varem korduvalt ja isegi suhteliselt sagedasti kokku puutund selliste nähtustega, kuid siiani pole kogemus kestnud nii kaua ja olnud nii selge. Selle minuti vältel meenus mulle lisaks kordunud kaadritele veel ka palju muud, mida tookord unes nägin. See oli hämmastav elamus minu jaoks.

Kui ma hiljem tagasi kerisin ja seda kohta filmis uuesti vaatasin, siis enam seda efekti ei olnud. Moment oli möödas.

Deja-vu juhtub siis kui nad Matrixis midagi muudavad...

Raua needmine...

...ehk lugu sellest kuidas metalli olemust naeruvääristatakse.

Ühesõnaga, mul on probleeme. Probleeme arusaamisega et miks kuradi pärast peavad mingid kuradima roosad tibilinnud oma kõikvõimalikke kehaosi rõngaste ja neetidega asustama?

Ammustel aegadel olid piercing'ud seotud kõikvõimalike uskumuste ja traditsioonidega, kuid tänapäeval tehakse seda hoopis muudel kaalutlustel. Raskema muusika austajad augustuvad, sest see on moodus, kuidas maailmale näidata millesse nad usuvad. Punkarid tarvitavad needistumist demonstreerimaks oma mässumeelsust. Mida on tibidel tõestada???


Roosad, pehmed ja süütu välimusega, enamasti 13-16 aastased tšikid teevad endale kõrva-, naba-, keele- ja ninarõngaid, sest nende arvates on see lisand nende ilule. Mõningatel juhtudel see ka nii on. Kuid sellega võiksidki nad piirduda. Milleks on teile tarvis veel huule-, kulmu- ja muid näorõngaid? Need ei tee teid enam ilusamaks. Huulerõngas ei ütle "Vaata kui armas ma olen!", ta kisendab "Situ pihku, kägu!"
Ei ole teil vaja neid lisarõngaid lihtsalt sellepärast, et mõnel tuttaval gooti-tibil või metalistil on ja te tahate ka "ägedad" välja näha. See ei tee teid ägedaks. See riputab teile kaela sildi "Ma olen kloon".
Tahad olla erinev - kaota mõni ihuliige. Augustamine ei tee sind eriliseks, see on juba nii levinud praktiseering, et on tekitanud uue "halli massi".

Soovitus: hankige isikupära ja ärge kopeerige teisi. See ei ole khuul.

Õnne valem...

1) Loe läbi üks hea raama.
Lõpuks siis sain oma "Haunted"-iga ühelepoole. Ei ühtki pettumust selles raamatus, ausalt. Isegi lõpp oli perfektne. Ja oi kui palju rõvedusi ja tarkusi sinna nende kaante vahele on peidetud...

2) Kannata!

Kõige tähtsam asi elus on teadmine, et elu on ilus. Tegelikult see nii ongi. Te mõtlete, et "Aga miks Minu elu siis nii rõvedalt imeb?". Põhjus on väga lihtne - inimene ise teeb oma elu põrguks. Iga liigutus, mis tehakse, on suunatud iseenda kannatuste suurendamisele. Seda kõike asjaolu nimel, et kui keegi lõpuks meid päästma tuleb, siis oleks just Minul rääkida kõige kurvem lugu ja kogu tähelepanu justnimelt Minule osaks langeks.

Tähelepanuvajadus on inimkonna krooniline, parandamatu haigus, mis reeglina lõppeb surmaga. Seda surma ei põhjusta vanadus ega ka mingi ootamatu õnnetus mitte. Selle muudab võimalikuks edevus. Ego.

Igaüks tahab lõpus olla see üks ja ainus, kes tähelepanu keskpunktis asub. Selle eemärgi nimel ollakse valmis korda saatma koletuid tegusid ja mõeldamatuid hulljulgeid trikke, hoolimata sellest kes ja kui palju kogu protsessi käigus kannatab. Oma kuulsusjanu küüsis jupphaaval surres ei märka me lõpuks ka enam oma päästjaid, oleme täielikult pimestatud, kõnekeele unustanud ning kaotanud võime kuulda mis meile räägitakse. Me ei tee enam vahet päästjatel ja vaenlastel. Oleme muutunud omaenda Ego hüpiknukuks ning miski ei suuda meid enam päästa. Me oleme pööranud maailmale selja ning sureme päev haaval, igaüks meist omaette oma pisikeses nurgakeses, peidus. Ootame päästjaid, kes iialgi ei saabu. Ka nemad on vaid inimesed...

3) Õpi oma vigadest...

Teisisõnu, iga päev on uued jamad, aga s*ttagi ei õpi! Päevast päeva korduvad samad idiootsused. Nüüd tuli välja, et olukord on isegi oodatust karvasem. Enam ei anta võimalust isegi teiste vigadest õppimiseks. Kuid mingi tähekene täna öösel särab Meie pilvitus taevalaotuses...loodame, et ta veel ei kustu...

Ja lõpuks - õnne valem: sure nii varakult kui võimalik, sel viisil jõuad ehk ühes tükis Teise Ilma...

*People always say we hurt the ones we love the most. The thing with that is, it works both ways...*

Uuel kuuel uued nööbid...

Toredat märtsi algust!

Enne kui ma asjadeni jõuan, tahaksin ära mainida, et millalgi eelmise kuu ajal ma otsustasin anda endale lollaka lubaduse, et ma hakkan korralikult peaaegu iga päev blogima. Ja ma olen seda juba mõnda aega teinud ka. Mitte, et mul midagi asjalikku öelda oleks olnud, aga see selleks. 29.veebruaril kirjutasin, eile aga kahjuks ei saanud seda teha. Nett otsustas katkeda või midagi, igal juhul ei suutnud ma oma arvutile selgeks teha, et tegelikult mul ikkagi ON nett. Seetõttu jäi ka päeva kirjeldus ära. Aga hea asi on see, et ega midagi märkimisväärset ei juhtunud ka.

Kuna ma igal hiljaöösel või varahommikul ming isissekande teen, siis on ta reeglina möödunud päeva kokkuvõte ja täna järgneb siis Märtsikuu esimese päeva kirjeldus.

Ärkasin päeval kell pool kaks. Kella verand kahe ajal käis õde mu und segamas ja üritas mind üles ajada, ma ei teind loomulikult teist nägugi. Kell kolmveerand kaks ma otsustasin siiski lõpuks end näole anda ja läksin elutuppa, kus õde kohe küsis, et kust on pärit ütlus "I don't trust anything that bleeds for five days and doesn't die!". Aus vastus - "South Park: Bigger, Longer & Uncut".

Kella kuueks vedasin end pirita velodroomi juurde, kus kuulukate kohaselt on uisuplats. Oligi. 25EEK pilet + 25/50EEK uisulaen. Ainus probleem, et plats on värskes õhus ja uisud on nürimast nürid! Sai seal tunnike kelku lastud ja poole aja möödudes hakkas taevast korralikku lumetormi tulema. Suht võimatu on vastutuult ilges tuisus uisutada.

Üldiselt, kui keegi sinna kavatseb minna, siis tehku seda enne 30.03.2008 ja ILUSA ILMAGA! Soovitatav oleks ka oma uisud võtta või lasta enne jääle astumist kohalikud uiskarid ära teritada. Ahjaa, üks asi veel...Jää...seda vist silutakse kord 24h jooksul! :S