Koertega Metsas How-to: 1-3

Koeraga rabas jalutamine on tegelikkuses paras seiklus kuubis.

Kujutlege nüüd järgnevat: eilne lumi on veel maas (mis siis, et sulamas), sul on seltsiks ema, õde ja kaks pirakat koerlooma.

Mõtlesime, et käime rabast kah läbi. Lõppkokkuvõttes oli see äärmiselt halb idee.

1) Kuidas koera jäälülmast veest välja upitada.

Esiteks, pole vaja palju vaeva näha, et too karvanässakas otsustaks paberõhukesele jääle ronida ja sealt sisi peaees läbi vajuda. Õnneks oli too koht suht madal ja kutsa aerutas ennast kiirelt jalgtee silla juurde. See on siis see koht, kus rabasse ehitatud laudtee läheb üle väikese oja, millesse koer oli suutnud ennast sisse soperdada. Sai esikäpad silla peale ja edasi olid ajud otsas. Kükitas ja niutsus sääl ainult. Ja sina siis katsud kõigest väest veenda teda tulema kalda poole. No upu või ära, aga ei liigu paigast! Lõpuks suutsime kolemkesi koera siiski niikaugele viia, et ta sõna kuulas ja kaldapoolse jää servale ronis. Aga perse selleks ajaks juba kenasti vett täis imand (mõnusalt paks talvekasukas seljas ju loomal) ja ei jaksa koer ennast välja upitada. No mis siis ikka, mina sikutasin esikäppadest, ema upitas tagumist käppa ja õde tõstis sabast. Suure pingutuse järel oli koer õnnelikult kaldale veetud. Peni ise selline asjapulk, et sure maha - kalpsas ringi, ise jummala energiat täis ja selline nägu peas nagu polekski midagi juhtunud. Absoluutselt normaalne, eks!

Igal juhul oli jalutamise tuju rikutud ja otsustasime otsa ringi keerata ja kodupoole tagasi minna.

2) Kuidas koeri lahutada.

Tuju sant, koer märg ja teine pennu väsind, liikusime aegamisi tuldud teed tagasi. Laudtee oli kitsas ja sai käia ainult üksteise taga. Vastu tuli meile teine jalutav pere kahe lapse ja koeraga. Võõra koeraga.

Meie märg kutsa ei teind seda võõrast märkamagi, jalutas rahulikult edasi, lasi lastel pai teha ja puha. Aga kõige viimasena minu taga tuli teine, vanem, vihasem koeraeksemplar ja see ei saanud asjadel nii lihtsalt laabuda lasta. Algul kõndis aeglaselt, seejärel kiirendas sammu ning enne kui ma suutsin kuskilt kinni haarata, oli koer minust möödas ja võõraga ninapidi koos. Paari sekundi vältel vahtisid kaks elukat tõtt ning järgmisel momendil oli kisma lahti. Võõras koer oli suhteliselt noor hundikoerahakatis, rihma ja suukorviga nagu kord ja kohus. Meie penidel pold kummalgi rihma EGA suukorvi ja siis oli paanika. Kusjuures, just sel samal hommikul oli meie valgel viharullil kaelarihm ära võetud.

Nojah siis. Kuna äktsion käis, siis oli ju vaja oma koerad kokku korjata. Mõni hetk tagasi vees õnnetult niutsund Must Mõmm oli ka kohe asjalik ja tahtis oma sõbrakesele appi minna, aga ema ja õde said selle õigel ajal kätte ja väänasid teda veidi eemal lumme. Samal ajal üritasin siis mina meie valgekarvalist tolle hundikutsu kõrist eemale venitada ja lõpuks, läbi raskuste, selgaistumise teel see ka õnnestus. Üks suur ja karvane RAISK kuluks selle kohapeal ilusti ära.

Ehmunud pere tõmbus peale seda sündmust kiirelt eemale ja meie vedasime oma koerad teises suunas minema. Räigelt häbi oli ikka küll, aga no mis sa ikka teed.

3) Kuidas ootamatult märgununa keset talve metsavahel hulkuda.

Tagasitee oli hulga süngemas meeleolus kui mõni hetk tagasi, kui sai njuufat lombist välja upitatud. Valge vahtis endiselt vihase näoga tagasi ja andis mõista, et ta tahaks minna ja hundikale otsa peale teha. Terve tagasitee sai siis sajatatud ja sõimatud konkreetselt mitte kedagi, aga eks koer sai ise ka veidi aru, et tema käitumisega ei oldud rahul. Kõige toredam oli see, et ema ja õde praktiliselt pidid Musta otsas istuma ja kõrvu väänama, et teda eemal hoida ja olid seetõttu suhteliselt läbi ligunend - njuufa käis ju ujumas. Katsu sa mingi kergelt +2 kraadise ilmaga metsavahel märgade riietega jalutada. Ei ole meeldiv. Lõpuks sai siiski ühes tükis koju jõutud ja peremehele oma seiklustest pajatatud.
Fakt: oleks tema ka kaasas olnud, poleks mingit sehkendamist olnud.

Need sündmused leidsid aset 3.veebruaril 2008.