Kultuuritund...

Esiteks, eelnevas postis sai öeldud, et Half-Life 2: Episode One ja Episode Two on plaanis läbi mängida. See plaan on nüüdseks täidetud ning mõni sõna siis nende kohta ka.

Tehniliselt on mängud nõudlikumad kui eelkäija, kuid nad on selle võrra ka ilusama väljanägemisega. Täiel määral kasutatakse uut HDRR-tehnikat (High Dynamic Range Rendering), mis lisab mängu visuaalsele poolele, nimelt valgustusele, reaalsust. Samas muudetakse episoodide vahel mõningaid detaile, mis on siiski veidi liiga silmapaistvad muudatused, näiteks ühe "tulnukaliigi" nahk, mis muudeti justkui üleöö elevandist nälkjalaadseks. Aga savi sellega, juu nii oli siis parem. Mängitavus on ikka sama, säilinud on ka mängu varemkogetud headus ja äärmiselt kaasahaarav story. Kahjuks jäetakse teise episoodi lõpus mängijale liiga palju mõtlemisainet, kuna mäng lihtsalt ühel hetkel keset suurt madinat otsa lõppeb. Jäädes ootama kolmandat ja ühtlasi viimast episoodi, on mängijal küllaltki palju ruumi spekulatsiooniks, kui mitte liiga palju aega kannatamiseks. Järgmise episoodi kohta pole nimelt veel mitte mingisugust teavet ja pole veel eriti kindel kas mängu tegijatelgi rohkem aimu on.

Teise teemana võin uhkusega öelda, et olen suutnud ennast läbi närida järjekordsest Chuck Palahniuk'i teosest. Raamatul nimeks "Rant" ning tegu Buster "Rant" Casey nimelise mehe "suulise elulookirjeldusega". Teose tegevus toimub seega möödanikus ning sündmused jõuavad lugejani mitte peategelase enda, vaid tema sõprade, tuttavate ning mehega ta elu jooksul kokkupuutunud inimeste suu läbi. Raamatu ülesehitus on suhteliselt kaootiline, kuid ometi äärmiselt loogiline.

Rant sai noorena hammustada Mustalt Leselt (Latrodectus spp.) ning sellest hetkest peale hakkas ta otsima uusi mürgiseid putukaid ja muid elajaid, kellel end hammustada lasta. Mis narkoodikumid on tavalistele inimestele, seda oli hammustada saamine Rant'ile. Poiss tavatses toppida oma käsa pimesi loomaurgudesse ja oodata kuni keski või miski oma hambad talle ihusse äsaks. Selle tegevuse käigus suutis poiss endale marutaudi külge hankida ning oma edasise elu jooksul sellega loendamatul hulgal inimesi nakatada. Kodunt lahkudes sattus noormees linna ning leidis oma tee underground romurallitamise "meeskonda"...

Üldiselt rohkem ma sisu kohta öelda ei tahaks, kuna see võib üht-teist reeta ja selline ettejutustamine pole kunagi mingi eriti tänuväärne tegevus.

Teos ise on intrigeeriv väga mitmel erineval tasandil ning nende kaante vahele on surutud erinevatest eluvaldkondadest laenatud õpetussõnu, filosoofilisi teooriaid, elulisi fakte, kavalaid äristrateegiaid ning jah, ka ajarändeid puudutavat infot. Ärge saage minust valesti aru, põhirõhk teoses on siiski asetatud satiirile, mustale huumorile ja fantaasiale. Üldises võtmes täiesti korralik ilukirjanduslik üllitis, mida kõigil lugeda soovitan. Vaieldamatult üks mu lemmikuid Palahniuk'i teoste seas.

Kindlasti soovitan huvilistel uurida ka kõnesoleva raamatu interneti-lehekülgi, millest siin kahele ka viited välja riputan. Esimene neist on pigem neile, kes raamatut juba lugenud on ning soovivad veidi lisalugemist, mõningate momentide meeldetuletamist või lihtsalt infot raamatu kohta ning seda kõie leiab siit: http://www.randomhouse.com/doubleday/palahniuk/rant/

Teine link on raamatu ametlik promo-leht, kus saab ka ühte flash-põhist romuralli mängu mängida (suhteliselt fun värk!!) ning leht ise asub siin: http://www.randomhouse.co.uk/rant/

Toredaid elamusi...