Kultuuritund vol.2

Eelmisest postitusest on juba päris palju aega möödas ning nüüd on aeg siia taas üks sissekanne teha. Ning uudiseid on päris palju. Ausalt!

1) Üks nimi. Ainult üks. Chuck Palahniuk!!!

Teile teadaolev esimene sissekanne antud kirjaniku teemal oli minu arvutuste kohaselt 25. veebruaril. Tegelikult oli see juba kolmas raamat, mida ma nimetatud autorilt lugenund olin. Esimene teos kandis nime "Invisible Monsters" ning selle lugemist alustasin bussi teel Rakvere poole. ALgul ei olnud ma eriti vaimustuses, et mingi raamat sellise roosa kaanekujundusega on, kuid juba esimest lehekülge lugedes jõudis mulle kohale, et tegu ei ole mingi tavalise läila armulooga. Mida rohkem ma lugesin, sea enam mulle teos meeldima hakkas ning raamatu lõpuks oli autor tõusnud mu lemmikute hulka. Ühe kalli inimese soovitusel võtsin järgmisena ette autori teose nimega "Choke". Raamat oli küll hea, kuid kahvatus eelnevalt loetu kõrval. Võibolla on asi minus, aga antud teos jäi kuidagi liiga poolikuks. Huvitavad ideed ja autorile omapäraselt veider tegevustik, kuid midagi jäi vajaka...

Peale "Choke"-i sai läbi loetud "Survivor", "Haunted", "Fight Club" ja "Rant" ning nende kohta võib lugeda eelnevatest postitustest.

Tänase seisuga olen suutnudend läbi närida veel kahest nimetatud autori romaanist.

Esimesel neist nimeks "Lullaby" ning lugu räägib ühest mehest ning ühest naisest, kelle teed ristuvad ühe surmatoova unelauluga. Tegelased asuvad rännakule, eesmärgiga hävitada maailmast selle unelaulu iga viimase kui eksemplari, ning satuvad selle käigus kõikvõimalikesse seiklustesse. Äärmiselt soovitatav lugemine neile, kes on huvitatud nõidustest, riitustest ning maagiast. Väga mõnus raamat igatahes!

Teine ning ühtlasi ka viimane raamat, mis mul antud autorilt lugeda oli jäänud, kannab nime "Diary" ning kuulub Palahniuk'i õudusromaanide triloogiasse koos teostega "Haunted" ja "Lullaby". Raamat räägib oma võimetesse usu kaotanud kunstikooli lõpetanud naiosterahvast ning tema läbielamistest. Kuidas inspiratsioon lihtsalt ühel hetkel on ja järgmisel hetkel enam ei ole. Kuidas ühe saare elanikud jäbi aegade jõukalt elanud on ning mis peitub nende rikkuste taga.

Algul on raamatu tegevust üpris raske jälgida, kuid mida enam seda lugeda, seda selgemaks kõik muutub. Ei ühtegi halba sõna selle raamatu kohta, kuna ise ka mingil määral kunstiga tegelen, ning kõik teoses kujutatu tundub ülimalt loogiline. Soovitan kõigile kunstilembelistele isikutele ning miks mitte ka kõigile teistele, kel soov lugeda head raamatut.

2) Teine uudis on seotud kunstiga. Nimelt tõi mu õde koju karbi 24 kriitpastelliga ning ütles, et ma võiks nendega mässama hakata. No eks ma siis surfasin veidi netis ja otsisin infot, et kuidas ja mida nendega teha saab ja mida lisaks kriitidele tarvis läheb. Väga keeruline protsess, peaks mainima. Esiteks, on tarvis spetsiaalset mustriga paberit, mille külge kriit hästi haakuks. Teiseks, on tarvis mingit spetsiaalset pabermaterjalist valmistatud pulka, millega värve hajutada. Kolmandaks, on vaja inspiratsiooni. Neljandaks tuleb varuda juukselakki või midagi analoogset, et kriit paberi külge kinni pihustada. Värvi tuleb paberi pinnale kanda mitme kihina ning iga kiht tuleb enne järgmise paberile kandmist juukselaki või spetsiaalse vahendiga paberi külge kinni piserdada.

Ühesõnaga, mässamist kui palju, aga harjutamisega ehk saab isegi midagi asjalikku kunagi valmis tehtud. Siiski, tuleb veel palju õppida ja lugeda, enne kui midagi korralikku siit loota võib. Õnneks mul kaks korrust ülevalpool elab kunstilembelisi inimesi, kes mulle näpunäiteid võivad jagada =)

Mu esimene katsetus midagi saavutada näeks välja selline nagu siin kõrvalolevalt pildilt paistab.

3) kool endiselt imeb, liiga palju on vaja teha ja liiga vähe viitsimist ja oskusi on, et kõige sellega hakkama saada :S