...we're the children of the KoRn!

Paljud, muuhulgas kuumad, kummalised ja muud friigid teavad juba ammu, et 10.veebruar oli üle-eestiline KoRn-päev. Mida Paljud aga ei pruugi teada, on see et ka mina neid džentelmene uudistamas käisin.

Kuni 10. veenruarinin aastal 2008 oli mu elu võimsaim kontsertelamus 13. juunil 2006, kui Tallinna Lauluväljaku vallutas (juba teisel korral minu noore elu jooksul!!!) maailmas suurt kuulsust ja tunnustust kogunud "prügimetal"-bänd Metallica. [märkus: metali austajatele ei meeldi eriti, kui nende lemmikansambleid "trash-metal" bändideks nimetatakse, selle asemel, et õigekirjale veidi tähelepanu pöörata ja "thrash-metal" öelda.]

Kontserdile läksin sel korral siis mitte-eriti-suurte ootustega ning olin valmistunud keskpäraseks raskeroki-pidustuseks. Ja oi kuidas ma eksisin!

Kohale jõudsin pool tundi enne piletil märgitud kontserdi alguskellaaega ning üllatus oli suur kui märkasin, et rahvast tegelikult eriti ei olnudki. Lava ees oli väike punt lojaalseid fänne, kes ansamblile võimalikult lähedal olla tahtsid ning igalpool sagis ringi nahka riietunud vante, kuid liikumisruumi jätkus veel küllaga. Koperdasin siis oma seltskonnaga kohe nii ette kui võimalik ja tuttavad näod juba ootasid ees (Marilyn Manson'i kontserdil oli au sama seltskonna juures rokkida). Möödus mingi aeg, kell võis olla midagi 19:15, kui lavale astus esimese soojendusbändi Deathstars'i pillimees ning teatas publikumile, et kahjuks suutis nende solist end kontserdi eel vigastada ning et nad ei esine sel õhtul. Algul muidugi ei saanud keeg iaru kas tegu on naljaga või mitte, aga kui lavatöölised hakkasid bändi kola kokku korjama, oli asi selge. Hiljem sain teada, et tüüp oli jala välja väänand või varbaluu murdnud või midagi sellist...NO KAMOON! ega ta ometi sed avarvast kurku kukkund endale, et laulda ei oleks saand...
Aga mis siin ikka, lubasid tagasi tulla.

Seejärel tuli umbes tunnike oodata, et järgmine soojendaja lavale astuks. Pika ootamise peale hakkas osa lavaesisest rahvast juba tahapoole vajuma ja me saime veidi ettepoole liikuda. Vahepeal suutis üks tahmas tüüp eie seltskonna ees põrandal istudes head külma õlle nautivale nahka ja kettidesse riietatud härrasmehele otsa koperdada ja meid kõiki ta kallihinnalise linnasejoogiga läbi märjutada. Nice.

Kuid lõpuks tuled kustusid ja lavale astus Flyleaf. Peaks mainima, et olen selle bändi muusikat juba tükk aega kuulanud ja väga meeldib. Kontserdil oli asi veidi teistmoodi kui kodus kõrva- klappidega, kuid siiski äärmiselt nauditav. Peamine oli, et suurem osa saali kogunenud rahvast, keda oli juba päris korralikul hulgal, enamus elas bändile kaasa niimis jaksas. Ja bänd oli HEA. Ära mängiti kõik paremad ja tuntumad lood nende kauamängiva ja ka EP-de pealt. Lacey Mosley hääl oli võimas, kuigi kohati jäi muusikale alla ning helitehnik tegi vahepeal ikka korralikku tsirkust. Aga pole hullu, esinemine oli hea ja ansambli keelpillimängijad kasutasid kogu lavapinda, näitamaks, et nad on kohal ja neil on lõbus. Esinemine tüütas küll lõpuks veidi ära, kuna rahvas ootas siiski KoRn'i, kuid pole hullu.

Mainimist väärib veel üks väike seiklus, mis Flyleaf'i ajal aset leidis. Nimelt sattus meie selja taha üks väga huvitav seltskond elavaloomulisi rokinoori, kes tundusid kõigile meeldivad ja ega meiegi erandid olnud. Kohe, kui mind nähti, riputati käsi kaela ümber ja öeldi, et ma olen sõber ja minuga ei tohi keegi ülbama tulla. No selge siis! Mul pold enam pooltki nii suurt tahtmist endaga tüli normia hakata kui enne...
Aga no mis siin ikka, sai veidi pulli tehtud ja korralikult kaasa elatud laval toimunule. Siit tagasi kontserdi enda juurde...

Flyleaf lõpetas ja tänas publikut. Tuled süttisid saalis ning meie uus sõbrapoiss leidis, et tuleks kamp kokku võtta ja hakata ette trügima ning nii ka tehti. Päris lava lähedale sai lõpuks.

Umbes 15 minutit enne bändi lavale astumist toodi rahva ette kogu kontserd ikõige oodatum jupp tehnikat - KoRn'i mikri-hoidja, mille autoriks ei keegi muu kui kosmose- õudusfilmide super- kurjategija ja Alien'i filmide peategelase Xenomorph'i disainer H.R.Giger! Puhtalt selle nägemine oli piletiraha väärt.

21:15 kõlas kontserdi intro ning lavale astus KORN!!!
Avalugu sulas märkamatult ümber agressiivseks "Right Now"-ks ning kogu rahvamass hüppas muusika taktis nagu üks. Järgnesid kõikvõimalikud uuemad ja vanemad lood, muuhulgas ka "Coming Undone", mille vahele oli osavast isulatatud Queen'i "We Will Rock You" ja mis rahva veel rohkem üles küttis. Rahvas rokkis, mosh'is ja nautis nagu üksmees ning hingamiseks ei jätkunud õhku. Ja see ei olnud üldsegi halb asi. Olla seal, kesk lainetavat rahvamassi, nautida võimsat metal-ikooni kontserti ja meeletult kaasa rokkida, on lihtsalt taevalik elamus, mida ükski mõnuaine ealeski pakkuda ei suudaks. Oli hetki, kus mõistus sai aru kus ma olen ja keda ma näen ja kuulen ning seejärel jooksid üle selja külmavärinad, ihukarvad tõusid püsti ja katus põrutas minema - ma olin KoRn'i kontserdil!!! Mida kurat veel elult tahta!

Sellisel kontserdil olles ja ise ihu ning hingega kaas aelades ei märka tegelikult üldse midagi, mis ümberringi toimub ning selletõttu läks mul tõenäoliselt suhteliselt suur osa kontserdi visuaalsest poolest kaduma, kuid see ei häiri. It's ok. I don't mind. See oli endiselt suurepärane elamus ja oleksin igal ajal nõus seda kor(n)dama.

Kõik, kes jätsid kontserdile minemata, on lihtsalt ignorandid. Ettekäändeks toodi, et "see pole korn, kui ainult 2 originaalliiget esinevad" ja nendele inimestele näitan ma lihtsalt oma suurt keskmist sõrme, et nad teaksid KUI lollid nad on. 4,3,2 või isegi 1 liige ja KoRn kikib endiselt äässi.

Kahju ainult, et "Did My Time" ja "Somebody, Someone" mängimata jäeti, ma nii ootasin neid lugusid. Ma ei mäleta ka s"Beg For Me" ja/või "Counting" esitati, kuid hetkel on need mu kõige lemmikumad KoRn'i lood EVER ja soovitan kõigile nende kuulamist.

Rahvas nuriseb Saku Suurhalli akustika üle, aga no mina ei tea, esireast on päris hästi kuulda mis laval toimub... Igal juhul, KoRn tõestas, et nad on endiselt tasemel ning kui nad kunagi peaks tagasi tulema, kavatsen ka mina olla esimeses reas...

Siinkohal tervitused kõigile, keda ma tean ja kes kontserdil käisid....te olete parimad!