Kõik Sai Alguse Vihast...Või kas Ikka Sai?

Teismeea äng, "kogu-maailm-vihkab-mind" mentaliteet ning meeletu Ego paisumine moonutavad tänapäeva noorte maailmavaate elukogenumatele inmestele tihtipeale absurdselt mõistmatuks müsteeriumiks. Interneti võimaluste plahvatuslik areng ning kõikjale leviminegi pole sellele fenomenile kuigi positiivset mõju avaldanud. Iga teine või pooleteistkümnes tiinekas kisab siin või seal, et just nimelt Tema elu on kõikse halvem ja kurvem ja kuidas see või too mõtleb igal õhtul enesetapu sooritamisest.

Andke andeks, kuid Mina ei mõista kuidas saab üks 12 aastane tatikas mingi lapseliku "esimese armastuse" kaotamise tagajärjel uskuda, et nüüd on kõik läbi, elu mõte kadunud ning ainus lahendus on endalt elu võtmine, sest ilma Selle Isikuta ei ole elul enam üldse mõtet. Mida kuradit teab üks keskmine kaheteistkümneaastane tattnokk elust, raskustest või armastuse miljonist erinevast tahust?

Üks andekas Eesti päritolu muusik laulis kord lembeviisi saatel armastuse värvide otsingust, kuid nagu üldisemale publikumile ammugi teada, ei ole armastusele võimalik omistada ühtegi valgusspektrumi toonidest. Armastus ei ole füüsiline nähtus - armastus on tunne!

Jah, armastus on vaimne seisund, mis tuleneb füüsilisest külgetõmbest kellegi vastu, kuid selline vaimne seisund ei omista tundele füüsilist olemust. Tunne on tunne ja jääb tundeks ning iialgi ei saa See omama füüsilist kehastust siin Maailmas.

Miks siis iga veerandik modernsest tiinekate maailmast väidab, et nende elu mõte on kadunud koos esimese armastuse raugemisega? Kust võtavad nad idee, et peale sellist kiindumust ei saa kunagi olema kedagi teist, kes temas väärilist huvi võiks äratada ning kurbuse käest pääsemiseks on vaid üks lahendus - oma elu koos selles valitseva ängiga enneaegselt lõpule viia?

Tõsi, iga teine, kolmas või isegi neljas ei pruugi enesetapu peale üldse mõeldagi. Nemad, olles elus samamoodi pettunud, pöörduvad enesesse ning avastavad seal oma isikliku Tumeda Poole. Selle kõige üldisemaid väljendusviise on kurbus ning vihkamine inimeste vastu, kes neile liiga on teinud. Ka nemad pöörduvad suurema üldsuse poole abipalvega ning varjatud kujul anuvad, et keegi neid õigele teele juhataks. Kõige lihtsam viis selleks on internet ja seal valitsev võimalus kiirelt ning tõhusalt avaldada oma mõtteid avalikel blogi-saitidel.
Ent kuidas köita võimalikult paljude kaaskodanike tähelepanu, et vaev end lõpuks ka ära tasuks?
Õige - kasutada löövat pealkirja! Näiteks käesoleva teema algatanud tsitaat "Kõik Sai Alguse Vihast".

Tegelikult on nad langenud ühte miljonist kirjakunstis varitsevatest püünistest - võltsmotiiv.

Mitte kunagi ei saa miski saada alguse millestki, mis on juba algse definitsiooni järgi millegi muu tulemusena tekkiv seisund! Selleks, et saaks tekkida eelpool nimetatud vaimselt ebastabiilne olek - viha - peab isikuga eelnevalt midagi äärmiselt ebameeldivat juhtuma, et ta peaks vajalikus laskuda eelnimetatud seisundisse. Seega, juba pelgalt viha definitsiooni põhjal võiks väita, et mitte mingil juhul ei saa Kõik, veel vähem Miski, saada alguse Vihast. Alati on olemas Miski, mis paneb inimesi vihkama ning ka nendele põhjustele on omakorda olemas teised põhjused, millest võisid tekkida viha eostumiseks soodsad tingimused.

Seega, Viha ei ole kunagi millegi algus, vaid pigem tagajärg!

Kallid inimesed, kes te seda praegu loete, palun, pidage meeles, et Viha on alati meie endi valikute tulemus. Meie ise oleme need, kes suunavad oma mõtteid armastuselt vihkamisele...ning meie ise oleme süüdi, kui keegi avastab meie nõrga lüli ning kasutab seda meie vastu oma huvides ära!