Living a half-life...

...ehk teisisõnu, võtsin hiljuti vaevaks läbi mängida ühe viimaste aegade hinnatuima arvutimängu "Half Life 2".

Hoolimata asjaolust, et mu 2.0GHz Pentium4 koos GeForce4 Ti4280 64Mb graafikakaardiga jäi kohati omadega hätta ja oli tarvis graafilisi eriefekte mängus veidi piirata, oli mäng igati mängitav ja üldiselt võib temaga täiesti rahule jääda.

Mu arvuti üks omapärasid on see, et ta kipub kole tihti pange jooksma elik rippuma jääma, kui mingit graafiliselt nõudlikumat mängu pruukida. Paps pakkus välja variandi, et vahest on viga kaardi jahutuses. Kiskusin siis masinal külje lahti, puhastasin videokaardi prosejahutuse tolmust ning lükkasin masinale jälle hääled sisse. Mäng ei tahtnud edaspidi enam nii tihti pange joosta, õigemini väga harva kui seda ette tuli. Siit siis järeldus, et mängud jooksevad mu masinal paremini kui arvutil soolikad paistavad. Asjalik teadmine ka teistele jagamiseks, ma leian!

Graafikakaart ongi vist mu masinal kõige kõrgema temperatuuriga komponent hetkel, kuna emaplaadi protsessori jahutus on nii võimas, et seal temperatuur harva üle 43*C tõuseb. Enamasti on temp seal vahemikus 38-41 kraadi Celsiust, mis on suhteliselt ideaalilähedane variant. Aga graafikakaart on selle olluse kõrval suisa saun. See pisike propeller, mis sinna peale on istutatud, oma tööd küll eriti asjalikult ei tee. Kaart kipub kohati nii tuliseks minema, et sõrme selle vastas kaua hoidma naljalt ei kipu. Aga raip, selle vennikese jaoks pole muud jahutusvarianti kah kuskilt võtta, pealegi, uuemat kaarti sinna ka toppima ei hakka, kuna emaplaat toetab ainult 4x AGP'd ja kaart ise võiks reaalselt toimida ka 8x kiirusel. Bljät kui kiiresti tehnika ikka raugastub! Mingi lisaventilaator vist vaja sinna külge monteerida....esialgu peab arvuti lahtise küljega leppima.

Aga mängu enda juurde tagasi. Teema jätkub sealt, kus ta esimese osa lõpus poolikuks jäi. Peaaegu. Vahepeal on lihtsalt mingi ilgem hunnik aega mööda läinud. Nimelt sattus peategelane esimese mängu lõpus mingit laadi mitteolemise olekusse ja ärkab sealt miskise salapärase sinise ülikonnaga mehe käsu peale. Selle sama mehe, kes ta sinna olekusse pani. Enivei, maailm on muutunud ja Maal valitseb mingit laadi armee ülemvõim. Mängu jooksul tuleb mängijal täita kõikvõimalikke ülesandeid, et sellest armeest lõppkokkuvõttes jagu saada. Abiks selle ülesande täitmisel on mingi mässajate grupp, kellele ka see armee eriti ei istu.

Esiteks on siis tarvis sõbrad mässajad üles otsida ja nendega kampa lüüa, siis on vaja ilgelt kaua mingi hõljukpaadiga mööda solgitorustikku ringi aerutada, seejärel tuleb veidi aega jala mööda mahajäetud linnaosa ringi tuuseldada ja zombie'sid materdada, peale seda topitakse sind juba jälle miskise ralliauto rooli ja järgneb järjekordne pikkkkk ja vaheldusrikas kihutamine. Sellest kõigest eluga pääsenud, kästakse sisse murda miskisse vangla moodi ollusesse ja siis, kõmm, järsku on nädal möödas ja käib ilgem vabadusvõitlus, linn on varemeis ja tänaval ei saa enam absull liikuda, ilma et mõnd kuuli perse lendaks. Palju siblimist ja äktsionit ja lõpuks jõutakse eesmärgini ka, milleks on terve mängu jooksul ilgelt pinda käinud ilgelt kõrge torni moodi kindlus linna keskel. Sinna siis sisse vaja murda ja see koht mingi imenipiga õhku lasta. No problem.

Ja siis, oh üllatust, ilmub jälle see sinise ülikonnaga mees ja paneb mängija jälle sinnasamusesse mitteolemisse tagasi. Absoluutselt ebanormaalne variant, kuidas mängule ots peale teha, kuid siiski, nii saab ju jälle asja edasi arendada. Nüüdseks on juba välja lastud "Half Life 2: Episode One" ja "Half Life 2: Episode Two", mis seda teemaliini edasi viivad vastavalt sellele kus eelmine pooleli jäi.

Üleüldiselt on see mäng väga mitmekesine ja äärmiselt vaheldusrikas, olles ühtaegu FPS (First Person Shooter ehk mängija näeb seda sama mida tema tegelanegi + mingit osa tema relvast), rallimäng (paadi ja autoga kimamine), strateegia (jõle palju on vaja igast "Tomb Raider"-i stiilis puzzlesid lahendada, et mängus edasi jõuda), sõdurisimulaator (sina ja kari muid sajoobe müttate mööda linna ringi ja mängite armeega "sõda") ja survival horror (võtmesõnadeks "Resident Evil", "Silent Hill" ja "Alone In The Dark", kus üksinda äärmiselt rusuva õhkkonnaga mahajäätud linnakeses libasurnutega kakeldakse).

Graafika on igati ilus, tegelased huvitavad ja kasulikud, tegevustik kaasahaarav ning vastased intelligentsed ja kohati ka hirmuäratavad. Miinusena märgiks ära selle, et mängu "osad" oleks võinud olla lühemad ehk näiteks, paadiga kihutamine oleks võinud olla poole lühem, kuna see tüütas lõpuks ikka väga ära. Aga elame üle ja ootame järgmisi.

Hetkel võtsin ette esimese osa uuesti läbi teha, et stoori meelde tuletada ja varsti peaks ka Episode One netist kätte saama...see mäng tekitab mingil määral sõltuvust. Või vähemalt ta suudab inimese päris pikaks ajaks arvuti taha kleepida...