Kõik Sai Alguse Vihast...Või kas Ikka Sai?

Teismeea äng, "kogu-maailm-vihkab-mind" mentaliteet ning meeletu Ego paisumine moonutavad tänapäeva noorte maailmavaate elukogenumatele inmestele tihtipeale absurdselt mõistmatuks müsteeriumiks. Interneti võimaluste plahvatuslik areng ning kõikjale leviminegi pole sellele fenomenile kuigi positiivset mõju avaldanud. Iga teine või pooleteistkümnes tiinekas kisab siin või seal, et just nimelt Tema elu on kõikse halvem ja kurvem ja kuidas see või too mõtleb igal õhtul enesetapu sooritamisest.

Andke andeks, kuid Mina ei mõista kuidas saab üks 12 aastane tatikas mingi lapseliku "esimese armastuse" kaotamise tagajärjel uskuda, et nüüd on kõik läbi, elu mõte kadunud ning ainus lahendus on endalt elu võtmine, sest ilma Selle Isikuta ei ole elul enam üldse mõtet. Mida kuradit teab üks keskmine kaheteistkümneaastane tattnokk elust, raskustest või armastuse miljonist erinevast tahust?

Üks andekas Eesti päritolu muusik laulis kord lembeviisi saatel armastuse värvide otsingust, kuid nagu üldisemale publikumile ammugi teada, ei ole armastusele võimalik omistada ühtegi valgusspektrumi toonidest. Armastus ei ole füüsiline nähtus - armastus on tunne!

Jah, armastus on vaimne seisund, mis tuleneb füüsilisest külgetõmbest kellegi vastu, kuid selline vaimne seisund ei omista tundele füüsilist olemust. Tunne on tunne ja jääb tundeks ning iialgi ei saa See omama füüsilist kehastust siin Maailmas.

Miks siis iga veerandik modernsest tiinekate maailmast väidab, et nende elu mõte on kadunud koos esimese armastuse raugemisega? Kust võtavad nad idee, et peale sellist kiindumust ei saa kunagi olema kedagi teist, kes temas väärilist huvi võiks äratada ning kurbuse käest pääsemiseks on vaid üks lahendus - oma elu koos selles valitseva ängiga enneaegselt lõpule viia?

Tõsi, iga teine, kolmas või isegi neljas ei pruugi enesetapu peale üldse mõeldagi. Nemad, olles elus samamoodi pettunud, pöörduvad enesesse ning avastavad seal oma isikliku Tumeda Poole. Selle kõige üldisemaid väljendusviise on kurbus ning vihkamine inimeste vastu, kes neile liiga on teinud. Ka nemad pöörduvad suurema üldsuse poole abipalvega ning varjatud kujul anuvad, et keegi neid õigele teele juhataks. Kõige lihtsam viis selleks on internet ja seal valitsev võimalus kiirelt ning tõhusalt avaldada oma mõtteid avalikel blogi-saitidel.
Ent kuidas köita võimalikult paljude kaaskodanike tähelepanu, et vaev end lõpuks ka ära tasuks?
Õige - kasutada löövat pealkirja! Näiteks käesoleva teema algatanud tsitaat "Kõik Sai Alguse Vihast".

Tegelikult on nad langenud ühte miljonist kirjakunstis varitsevatest püünistest - võltsmotiiv.

Mitte kunagi ei saa miski saada alguse millestki, mis on juba algse definitsiooni järgi millegi muu tulemusena tekkiv seisund! Selleks, et saaks tekkida eelpool nimetatud vaimselt ebastabiilne olek - viha - peab isikuga eelnevalt midagi äärmiselt ebameeldivat juhtuma, et ta peaks vajalikus laskuda eelnimetatud seisundisse. Seega, juba pelgalt viha definitsiooni põhjal võiks väita, et mitte mingil juhul ei saa Kõik, veel vähem Miski, saada alguse Vihast. Alati on olemas Miski, mis paneb inimesi vihkama ning ka nendele põhjustele on omakorda olemas teised põhjused, millest võisid tekkida viha eostumiseks soodsad tingimused.

Seega, Viha ei ole kunagi millegi algus, vaid pigem tagajärg!

Kallid inimesed, kes te seda praegu loete, palun, pidage meeles, et Viha on alati meie endi valikute tulemus. Meie ise oleme need, kes suunavad oma mõtteid armastuselt vihkamisele...ning meie ise oleme süüdi, kui keegi avastab meie nõrga lüli ning kasutab seda meie vastu oma huvides ära!

Celebrity Collage by MyHeritage

MyHeritage: Family tree - Genealogy - Celebrity - Collage - Morph

MyHeritage: Celebrity Morph - Free family tree - Family history

The Dante's Inferno Test results

The Dante's Inferno Test has banished you to the Fifth Level of Hell!
Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Very Low
Level 2 (Lustful)	Very High
Level 3 (Gluttonous)	Moderate
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	Very High
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	Extreme
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	Very High
Level 7 (Violent)	High
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	Very High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	High

Take the Dante Inferno Hell Test

A Different Kind Of Pain...

Üldiselt on siis lugu nii, et aprillikuu on üldse väga imelik kuu. On kurbust, on igavust, on rõõmu ja isegi hingerahu leidub...

Ei hakka detailidesse laskuma - küll teatavad isiksused ise aru saavad kellest jutt või kellele suunatud...diskreetsuse mõttes ei nimeta üritusi ega isikuid nende sünnipäraste nimedega. Those who need to, will have the knowledge....

Selline asi kui sul vaevaga kogutud muusika ja tähtsad programmid kõvaketta-rikke tõttu kaotsi lähevad, ei tee just eriti rõõmsaks, või mis? Ei, ei tee jah! Tekitab soovi kedagi kägistada hoopis. Veidi googeldamist ja selgus, et selle kõvaketta puhul on selline "rike" suhteliselt tavanähtusena klassifitseeritav. No kurat küll, miks ükski firma ei võiks toota asja, mis on ASI, mitte sitanikerdis? Kas kõvakettaäris on see nagu mingi kuradima kavalus kuidas rohkem tooteid müüa või? Minu arvates mõjub see pigem efektiivse antireklaami kui eduka äristrateegiana. Pistke perse LaCie P3 HD kõvakettad, sest ausalt, muud nendega teha ei ole! Juhuks, kui kellelgi peaks juhtuma selline ketas olema, siis selle "tehnilise rikke" kohta võib infot leida järgnevalt saidilt: http://www.fixya.com/support/t401565-lacie_500_gb_usb_external_hard_drive

Väidetavalt on andmed kettal alles, aga ketas on võimatult aeglase mõtlemisega ning 64kb andmete kopeerimiseks kulub umbes 30min kuni 2h. Eks katsetame kuidagimoodi asja jälel "tööel saada" ja andmed sealt pealt mujale toimetada....I want my life back!

Teatavasti on see alati tore, kui näeb kedagi, kellele juba tükimat aega pole olnud õnne otsa komistada. Jah, on küll tore. Seda olenemata asjaoludest "kus", "kuidas" või "mis mõttes?".

Eriti tore on kui sind kutsutakse kuhugi, kus on meeldiv õhkkond, soe, lõbus ja hea. Peaks mainima, et teatavad isikud mu elus on väärt rohkem kui kõik teised kokku korjatuna. Sest ei juhtu just iga päev, et keegi täiesti tavaline suudab sinus tekitada nii eriliselt meeldiva oleku, et sa soovid selle hetke igavest kestmajäämist. Veel ägedam on, kui neid igavesi hetki on üksteise järel lugematu hulk ning iga järgnev väärt enam kui eelmised kokku...ühesõnaga, kallikesed....'tähh, et olemas olete! (rõõmupisar)

Ahjaa...ma võin nüüd jälle ühe ristikese kalendrisse tõmmata, sest laupäevast alates kuulun ka mina nende hulka, kes võivad uhkusega väita, et nad on õunapuu ladvas istudes kohvi joonud!

Kõige ägedama tänukirja ma pühendaksin mmh'ile, kes viimase 4 päeva jooksul ilgelt äge ja asjalik on olnud ja mind lõbustanud ja igale poole endaga kaasa võtnud ja aidand mul mõtteid igalepoole mujale viia ja uusi asju näidand ja üldse the best olnud on! Don't EVER change! Sa oled liiga ******, et seda rikuda lasta (tärnide asemele tuleb kirjutada kõik positiivsed omadussõnad, mis olemas on).

Tallinn imeb ja juba kahel korral on mmetal mul siit põrgust välja rabeleda aidand. To mmh: "Võlgnen sulle oma vaimse tasakaalu ja hingerahu...sänkjuu"

Kultuuritund vol.2

Eelmisest postitusest on juba päris palju aega möödas ning nüüd on aeg siia taas üks sissekanne teha. Ning uudiseid on päris palju. Ausalt!

1) Üks nimi. Ainult üks. Chuck Palahniuk!!!

Teile teadaolev esimene sissekanne antud kirjaniku teemal oli minu arvutuste kohaselt 25. veebruaril. Tegelikult oli see juba kolmas raamat, mida ma nimetatud autorilt lugenund olin. Esimene teos kandis nime "Invisible Monsters" ning selle lugemist alustasin bussi teel Rakvere poole. ALgul ei olnud ma eriti vaimustuses, et mingi raamat sellise roosa kaanekujundusega on, kuid juba esimest lehekülge lugedes jõudis mulle kohale, et tegu ei ole mingi tavalise läila armulooga. Mida rohkem ma lugesin, sea enam mulle teos meeldima hakkas ning raamatu lõpuks oli autor tõusnud mu lemmikute hulka. Ühe kalli inimese soovitusel võtsin järgmisena ette autori teose nimega "Choke". Raamat oli küll hea, kuid kahvatus eelnevalt loetu kõrval. Võibolla on asi minus, aga antud teos jäi kuidagi liiga poolikuks. Huvitavad ideed ja autorile omapäraselt veider tegevustik, kuid midagi jäi vajaka...

Peale "Choke"-i sai läbi loetud "Survivor", "Haunted", "Fight Club" ja "Rant" ning nende kohta võib lugeda eelnevatest postitustest.

Tänase seisuga olen suutnudend läbi närida veel kahest nimetatud autori romaanist.

Esimesel neist nimeks "Lullaby" ning lugu räägib ühest mehest ning ühest naisest, kelle teed ristuvad ühe surmatoova unelauluga. Tegelased asuvad rännakule, eesmärgiga hävitada maailmast selle unelaulu iga viimase kui eksemplari, ning satuvad selle käigus kõikvõimalikesse seiklustesse. Äärmiselt soovitatav lugemine neile, kes on huvitatud nõidustest, riitustest ning maagiast. Väga mõnus raamat igatahes!

Teine ning ühtlasi ka viimane raamat, mis mul antud autorilt lugeda oli jäänud, kannab nime "Diary" ning kuulub Palahniuk'i õudusromaanide triloogiasse koos teostega "Haunted" ja "Lullaby". Raamat räägib oma võimetesse usu kaotanud kunstikooli lõpetanud naiosterahvast ning tema läbielamistest. Kuidas inspiratsioon lihtsalt ühel hetkel on ja järgmisel hetkel enam ei ole. Kuidas ühe saare elanikud jäbi aegade jõukalt elanud on ning mis peitub nende rikkuste taga.

Algul on raamatu tegevust üpris raske jälgida, kuid mida enam seda lugeda, seda selgemaks kõik muutub. Ei ühtegi halba sõna selle raamatu kohta, kuna ise ka mingil määral kunstiga tegelen, ning kõik teoses kujutatu tundub ülimalt loogiline. Soovitan kõigile kunstilembelistele isikutele ning miks mitte ka kõigile teistele, kel soov lugeda head raamatut.

2) Teine uudis on seotud kunstiga. Nimelt tõi mu õde koju karbi 24 kriitpastelliga ning ütles, et ma võiks nendega mässama hakata. No eks ma siis surfasin veidi netis ja otsisin infot, et kuidas ja mida nendega teha saab ja mida lisaks kriitidele tarvis läheb. Väga keeruline protsess, peaks mainima. Esiteks, on tarvis spetsiaalset mustriga paberit, mille külge kriit hästi haakuks. Teiseks, on tarvis mingit spetsiaalset pabermaterjalist valmistatud pulka, millega värve hajutada. Kolmandaks, on vaja inspiratsiooni. Neljandaks tuleb varuda juukselakki või midagi analoogset, et kriit paberi külge kinni pihustada. Värvi tuleb paberi pinnale kanda mitme kihina ning iga kiht tuleb enne järgmise paberile kandmist juukselaki või spetsiaalse vahendiga paberi külge kinni piserdada.

Ühesõnaga, mässamist kui palju, aga harjutamisega ehk saab isegi midagi asjalikku kunagi valmis tehtud. Siiski, tuleb veel palju õppida ja lugeda, enne kui midagi korralikku siit loota võib. Õnneks mul kaks korrust ülevalpool elab kunstilembelisi inimesi, kes mulle näpunäiteid võivad jagada =)

Mu esimene katsetus midagi saavutada näeks välja selline nagu siin kõrvalolevalt pildilt paistab.

3) kool endiselt imeb, liiga palju on vaja teha ja liiga vähe viitsimist ja oskusi on, et kõige sellega hakkama saada :S

Kultuuritund...

Esiteks, eelnevas postis sai öeldud, et Half-Life 2: Episode One ja Episode Two on plaanis läbi mängida. See plaan on nüüdseks täidetud ning mõni sõna siis nende kohta ka.

Tehniliselt on mängud nõudlikumad kui eelkäija, kuid nad on selle võrra ka ilusama väljanägemisega. Täiel määral kasutatakse uut HDRR-tehnikat (High Dynamic Range Rendering), mis lisab mängu visuaalsele poolele, nimelt valgustusele, reaalsust. Samas muudetakse episoodide vahel mõningaid detaile, mis on siiski veidi liiga silmapaistvad muudatused, näiteks ühe "tulnukaliigi" nahk, mis muudeti justkui üleöö elevandist nälkjalaadseks. Aga savi sellega, juu nii oli siis parem. Mängitavus on ikka sama, säilinud on ka mängu varemkogetud headus ja äärmiselt kaasahaarav story. Kahjuks jäetakse teise episoodi lõpus mängijale liiga palju mõtlemisainet, kuna mäng lihtsalt ühel hetkel keset suurt madinat otsa lõppeb. Jäädes ootama kolmandat ja ühtlasi viimast episoodi, on mängijal küllaltki palju ruumi spekulatsiooniks, kui mitte liiga palju aega kannatamiseks. Järgmise episoodi kohta pole nimelt veel mitte mingisugust teavet ja pole veel eriti kindel kas mängu tegijatelgi rohkem aimu on.

Teise teemana võin uhkusega öelda, et olen suutnud ennast läbi närida järjekordsest Chuck Palahniuk'i teosest. Raamatul nimeks "Rant" ning tegu Buster "Rant" Casey nimelise mehe "suulise elulookirjeldusega". Teose tegevus toimub seega möödanikus ning sündmused jõuavad lugejani mitte peategelase enda, vaid tema sõprade, tuttavate ning mehega ta elu jooksul kokkupuutunud inimeste suu läbi. Raamatu ülesehitus on suhteliselt kaootiline, kuid ometi äärmiselt loogiline.

Rant sai noorena hammustada Mustalt Leselt (Latrodectus spp.) ning sellest hetkest peale hakkas ta otsima uusi mürgiseid putukaid ja muid elajaid, kellel end hammustada lasta. Mis narkoodikumid on tavalistele inimestele, seda oli hammustada saamine Rant'ile. Poiss tavatses toppida oma käsa pimesi loomaurgudesse ja oodata kuni keski või miski oma hambad talle ihusse äsaks. Selle tegevuse käigus suutis poiss endale marutaudi külge hankida ning oma edasise elu jooksul sellega loendamatul hulgal inimesi nakatada. Kodunt lahkudes sattus noormees linna ning leidis oma tee underground romurallitamise "meeskonda"...

Üldiselt rohkem ma sisu kohta öelda ei tahaks, kuna see võib üht-teist reeta ja selline ettejutustamine pole kunagi mingi eriti tänuväärne tegevus.

Teos ise on intrigeeriv väga mitmel erineval tasandil ning nende kaante vahele on surutud erinevatest eluvaldkondadest laenatud õpetussõnu, filosoofilisi teooriaid, elulisi fakte, kavalaid äristrateegiaid ning jah, ka ajarändeid puudutavat infot. Ärge saage minust valesti aru, põhirõhk teoses on siiski asetatud satiirile, mustale huumorile ja fantaasiale. Üldises võtmes täiesti korralik ilukirjanduslik üllitis, mida kõigil lugeda soovitan. Vaieldamatult üks mu lemmikuid Palahniuk'i teoste seas.

Kindlasti soovitan huvilistel uurida ka kõnesoleva raamatu interneti-lehekülgi, millest siin kahele ka viited välja riputan. Esimene neist on pigem neile, kes raamatut juba lugenud on ning soovivad veidi lisalugemist, mõningate momentide meeldetuletamist või lihtsalt infot raamatu kohta ning seda kõie leiab siit: http://www.randomhouse.com/doubleday/palahniuk/rant/

Teine link on raamatu ametlik promo-leht, kus saab ka ühte flash-põhist romuralli mängu mängida (suhteliselt fun värk!!) ning leht ise asub siin: http://www.randomhouse.co.uk/rant/

Toredaid elamusi...

Living a half-life...

...ehk teisisõnu, võtsin hiljuti vaevaks läbi mängida ühe viimaste aegade hinnatuima arvutimängu "Half Life 2".

Hoolimata asjaolust, et mu 2.0GHz Pentium4 koos GeForce4 Ti4280 64Mb graafikakaardiga jäi kohati omadega hätta ja oli tarvis graafilisi eriefekte mängus veidi piirata, oli mäng igati mängitav ja üldiselt võib temaga täiesti rahule jääda.

Mu arvuti üks omapärasid on see, et ta kipub kole tihti pange jooksma elik rippuma jääma, kui mingit graafiliselt nõudlikumat mängu pruukida. Paps pakkus välja variandi, et vahest on viga kaardi jahutuses. Kiskusin siis masinal külje lahti, puhastasin videokaardi prosejahutuse tolmust ning lükkasin masinale jälle hääled sisse. Mäng ei tahtnud edaspidi enam nii tihti pange joosta, õigemini väga harva kui seda ette tuli. Siit siis järeldus, et mängud jooksevad mu masinal paremini kui arvutil soolikad paistavad. Asjalik teadmine ka teistele jagamiseks, ma leian!

Graafikakaart ongi vist mu masinal kõige kõrgema temperatuuriga komponent hetkel, kuna emaplaadi protsessori jahutus on nii võimas, et seal temperatuur harva üle 43*C tõuseb. Enamasti on temp seal vahemikus 38-41 kraadi Celsiust, mis on suhteliselt ideaalilähedane variant. Aga graafikakaart on selle olluse kõrval suisa saun. See pisike propeller, mis sinna peale on istutatud, oma tööd küll eriti asjalikult ei tee. Kaart kipub kohati nii tuliseks minema, et sõrme selle vastas kaua hoidma naljalt ei kipu. Aga raip, selle vennikese jaoks pole muud jahutusvarianti kah kuskilt võtta, pealegi, uuemat kaarti sinna ka toppima ei hakka, kuna emaplaat toetab ainult 4x AGP'd ja kaart ise võiks reaalselt toimida ka 8x kiirusel. Bljät kui kiiresti tehnika ikka raugastub! Mingi lisaventilaator vist vaja sinna külge monteerida....esialgu peab arvuti lahtise küljega leppima.

Aga mängu enda juurde tagasi. Teema jätkub sealt, kus ta esimese osa lõpus poolikuks jäi. Peaaegu. Vahepeal on lihtsalt mingi ilgem hunnik aega mööda läinud. Nimelt sattus peategelane esimese mängu lõpus mingit laadi mitteolemise olekusse ja ärkab sealt miskise salapärase sinise ülikonnaga mehe käsu peale. Selle sama mehe, kes ta sinna olekusse pani. Enivei, maailm on muutunud ja Maal valitseb mingit laadi armee ülemvõim. Mängu jooksul tuleb mängijal täita kõikvõimalikke ülesandeid, et sellest armeest lõppkokkuvõttes jagu saada. Abiks selle ülesande täitmisel on mingi mässajate grupp, kellele ka see armee eriti ei istu.

Esiteks on siis tarvis sõbrad mässajad üles otsida ja nendega kampa lüüa, siis on vaja ilgelt kaua mingi hõljukpaadiga mööda solgitorustikku ringi aerutada, seejärel tuleb veidi aega jala mööda mahajäetud linnaosa ringi tuuseldada ja zombie'sid materdada, peale seda topitakse sind juba jälle miskise ralliauto rooli ja järgneb järjekordne pikkkkk ja vaheldusrikas kihutamine. Sellest kõigest eluga pääsenud, kästakse sisse murda miskisse vangla moodi ollusesse ja siis, kõmm, järsku on nädal möödas ja käib ilgem vabadusvõitlus, linn on varemeis ja tänaval ei saa enam absull liikuda, ilma et mõnd kuuli perse lendaks. Palju siblimist ja äktsionit ja lõpuks jõutakse eesmärgini ka, milleks on terve mängu jooksul ilgelt pinda käinud ilgelt kõrge torni moodi kindlus linna keskel. Sinna siis sisse vaja murda ja see koht mingi imenipiga õhku lasta. No problem.

Ja siis, oh üllatust, ilmub jälle see sinise ülikonnaga mees ja paneb mängija jälle sinnasamusesse mitteolemisse tagasi. Absoluutselt ebanormaalne variant, kuidas mängule ots peale teha, kuid siiski, nii saab ju jälle asja edasi arendada. Nüüdseks on juba välja lastud "Half Life 2: Episode One" ja "Half Life 2: Episode Two", mis seda teemaliini edasi viivad vastavalt sellele kus eelmine pooleli jäi.

Üleüldiselt on see mäng väga mitmekesine ja äärmiselt vaheldusrikas, olles ühtaegu FPS (First Person Shooter ehk mängija näeb seda sama mida tema tegelanegi + mingit osa tema relvast), rallimäng (paadi ja autoga kimamine), strateegia (jõle palju on vaja igast "Tomb Raider"-i stiilis puzzlesid lahendada, et mängus edasi jõuda), sõdurisimulaator (sina ja kari muid sajoobe müttate mööda linna ringi ja mängite armeega "sõda") ja survival horror (võtmesõnadeks "Resident Evil", "Silent Hill" ja "Alone In The Dark", kus üksinda äärmiselt rusuva õhkkonnaga mahajäätud linnakeses libasurnutega kakeldakse).

Graafika on igati ilus, tegelased huvitavad ja kasulikud, tegevustik kaasahaarav ning vastased intelligentsed ja kohati ka hirmuäratavad. Miinusena märgiks ära selle, et mängu "osad" oleks võinud olla lühemad ehk näiteks, paadiga kihutamine oleks võinud olla poole lühem, kuna see tüütas lõpuks ikka väga ära. Aga elame üle ja ootame järgmisi.

Hetkel võtsin ette esimese osa uuesti läbi teha, et stoori meelde tuletada ja varsti peaks ka Episode One netist kätte saama...see mäng tekitab mingil määral sõltuvust. Või vähemalt ta suudab inimese päris pikaks ajaks arvuti taha kleepida...

Kampaania "Lapsed lugema!"

Tähelepanu kõik emmed ja issid: kas olete märganud, et Teie laps(ed) ei armasta raamatuid lugeda? Olete mõelnud selle peale, et millest võib olla antud olukord tingitud?

Mina pakun teile välja lihtsa ja efektiivse lahenduse, mis on nälgivate Aafrika laste peal järgi proovitud ja ei andnud absoluutselt mingit tulemust. Tuleb välja, et järgmise katse läbiviimiseks tuleb valida sobivamad tingimused.

Aga see selleks, tagasi asja juurde. Nimelt tuleb teil oma lastele selgeks teha, et lugemine ei ole saatanast (mõningatel jutudel tuleb teil küll oma lastele selgeks teha, et lugemine ON saatanast, kuna nad ei puuduta ühtegi raamatut kui see just parajalt iiv6l ei ole). Andke neile kätte ükskõik milline Chuck Palahniuk'i kirjtuatud teos ja nad hakkavad varsti raamatuid tikutulega pimedas ruumis taga otsima...vähemalt ideaalis võiks see nii välja kukkuda. Aga olgem ettevaatlikud, sest lapsed ja tuletikud ei ole eriti tervislik kombinatsioon.

Eile siis jõudsin ühelepoole järjekordse eelpool nimetatud autori teosega, mil nimeks "Fight Club" ja mis on autori siiani enim tuntust kogunud teos. Ma olen kindel, et kõik, kes seda postitust loevad, on näinud käesoleva raamatu põhjal vändatud samanimelist filmi, mille peaosades Brad Pitt, Edward Norton ja Helena Bonham Carter. Võtke teatavaks, et film ja raamat ei ole sama asi. Raamatu ja filmi vahel on väga palju erinevusi ja soovitaksin kõigil asi läbi lugeda ja alles siis film uuesti üle vaadata. Te saate siis ise ka aru mida ma silmas pidasin. Muudatusi on palju, kui filmist rääkida. Igal juhul, veel üks raamat mu lemmikute nimekirjas lisaks.

Järgmise raamatuna võtan ette Palahniuk'i kõige värskema teose "Rant".

Nüüd aga magama, sest homme on ees üks kuradima busy päev...

Koertega Metsas How-to: 1-3

Koeraga rabas jalutamine on tegelikkuses paras seiklus kuubis.

Kujutlege nüüd järgnevat: eilne lumi on veel maas (mis siis, et sulamas), sul on seltsiks ema, õde ja kaks pirakat koerlooma.

Mõtlesime, et käime rabast kah läbi. Lõppkokkuvõttes oli see äärmiselt halb idee.

1) Kuidas koera jäälülmast veest välja upitada.

Esiteks, pole vaja palju vaeva näha, et too karvanässakas otsustaks paberõhukesele jääle ronida ja sealt sisi peaees läbi vajuda. Õnneks oli too koht suht madal ja kutsa aerutas ennast kiirelt jalgtee silla juurde. See on siis see koht, kus rabasse ehitatud laudtee läheb üle väikese oja, millesse koer oli suutnud ennast sisse soperdada. Sai esikäpad silla peale ja edasi olid ajud otsas. Kükitas ja niutsus sääl ainult. Ja sina siis katsud kõigest väest veenda teda tulema kalda poole. No upu või ära, aga ei liigu paigast! Lõpuks suutsime kolemkesi koera siiski niikaugele viia, et ta sõna kuulas ja kaldapoolse jää servale ronis. Aga perse selleks ajaks juba kenasti vett täis imand (mõnusalt paks talvekasukas seljas ju loomal) ja ei jaksa koer ennast välja upitada. No mis siis ikka, mina sikutasin esikäppadest, ema upitas tagumist käppa ja õde tõstis sabast. Suure pingutuse järel oli koer õnnelikult kaldale veetud. Peni ise selline asjapulk, et sure maha - kalpsas ringi, ise jummala energiat täis ja selline nägu peas nagu polekski midagi juhtunud. Absoluutselt normaalne, eks!

Igal juhul oli jalutamise tuju rikutud ja otsustasime otsa ringi keerata ja kodupoole tagasi minna.

2) Kuidas koeri lahutada.

Tuju sant, koer märg ja teine pennu väsind, liikusime aegamisi tuldud teed tagasi. Laudtee oli kitsas ja sai käia ainult üksteise taga. Vastu tuli meile teine jalutav pere kahe lapse ja koeraga. Võõra koeraga.

Meie märg kutsa ei teind seda võõrast märkamagi, jalutas rahulikult edasi, lasi lastel pai teha ja puha. Aga kõige viimasena minu taga tuli teine, vanem, vihasem koeraeksemplar ja see ei saanud asjadel nii lihtsalt laabuda lasta. Algul kõndis aeglaselt, seejärel kiirendas sammu ning enne kui ma suutsin kuskilt kinni haarata, oli koer minust möödas ja võõraga ninapidi koos. Paari sekundi vältel vahtisid kaks elukat tõtt ning järgmisel momendil oli kisma lahti. Võõras koer oli suhteliselt noor hundikoerahakatis, rihma ja suukorviga nagu kord ja kohus. Meie penidel pold kummalgi rihma EGA suukorvi ja siis oli paanika. Kusjuures, just sel samal hommikul oli meie valgel viharullil kaelarihm ära võetud.

Nojah siis. Kuna äktsion käis, siis oli ju vaja oma koerad kokku korjata. Mõni hetk tagasi vees õnnetult niutsund Must Mõmm oli ka kohe asjalik ja tahtis oma sõbrakesele appi minna, aga ema ja õde said selle õigel ajal kätte ja väänasid teda veidi eemal lumme. Samal ajal üritasin siis mina meie valgekarvalist tolle hundikutsu kõrist eemale venitada ja lõpuks, läbi raskuste, selgaistumise teel see ka õnnestus. Üks suur ja karvane RAISK kuluks selle kohapeal ilusti ära.

Ehmunud pere tõmbus peale seda sündmust kiirelt eemale ja meie vedasime oma koerad teises suunas minema. Räigelt häbi oli ikka küll, aga no mis sa ikka teed.

3) Kuidas ootamatult märgununa keset talve metsavahel hulkuda.

Tagasitee oli hulga süngemas meeleolus kui mõni hetk tagasi, kui sai njuufat lombist välja upitatud. Valge vahtis endiselt vihase näoga tagasi ja andis mõista, et ta tahaks minna ja hundikale otsa peale teha. Terve tagasitee sai siis sajatatud ja sõimatud konkreetselt mitte kedagi, aga eks koer sai ise ka veidi aru, et tema käitumisega ei oldud rahul. Kõige toredam oli see, et ema ja õde praktiliselt pidid Musta otsas istuma ja kõrvu väänama, et teda eemal hoida ja olid seetõttu suhteliselt läbi ligunend - njuufa käis ju ujumas. Katsu sa mingi kergelt +2 kraadise ilmaga metsavahel märgade riietega jalutada. Ei ole meeldiv. Lõpuks sai siiski ühes tükis koju jõutud ja peremehele oma seiklustest pajatatud.
Fakt: oleks tema ka kaasas olnud, poleks mingit sehkendamist olnud.

Need sündmused leidsid aset 3.veebruaril 2008.

The Writing Obsession!

Mingi aeg laekus mu postkasti kirjake BEST'ist, et ma olevat karjääripäevadelt võitnud mingit nänni ja ma tulgu sellele järgi. Kiirematele parem kraam. Nu ma siis täna läksin ja uurisin mis nänni seal pakutakse.

Oli 3 pappkasti, millest siis igas kastis oli mingit stuffi. Esimesse kasti ma ei piilund, teises oli igast t-särke, rätikuid, raamatu laadseid ollusi ja ma ei tea mida kõike veel. See kast mind ei huvitanud. Minu nänn oli kolmandas kastis. Sorisin seda tiba siis. Oli märkmepaberiblokke, oli pastakaid, oli erinevat sorti (õlle)pudeli avajaid, kaelapaelu, võtmehoidjaid, nokamütse, üks reklaamraamat põllumajanduse kohta, paar t-särki, cd-taskuid 10 plaadi jaoks jne. Mulle isiklikult hakkas silma üks piklik must karp "Inoxcrom" logoga ja sloganiga "The Writing Obsession!". Selle karbi sees oli teine karp. Kõvast materjalist hõbejat värvi ja samade kirjadega. Selle karbi sees oli aga üksainus pastakas. Karp ise ilus ja elegantne, nagu kirjatarvete poes klaasi taga need kallid pastakad oma karpidega. Valisin siis lõpuks selle kasuks ja läksin rahuloleva näoga koju ära.

Netti jõudes tuli mõte uurida mis sorti firma see Inoxcrom siis lõppude lõpuks on. Kontoritarbeid teevad nad. Otsisin oma pastaka toodete hulgast üles ja vaatasin palju selle eest siis ka küsitakse. Ei rohkem ega vähem kui $49.95 (509.20 EEK)!!!! Mul vajus mokk töllakile selle peale. Surfisin veel veidi ringi ja leidsin veel kõikvõimalikke hindasid sellele asjandusele, muuhulgas ka järgneva:d € 21,00.- (328.50 EEK) ja http://www.kb.ee/ pakkus teda baashinnaga 250.- (ilma käibemaksuta).

Tundub, et langetasin otsuse õige asja kasuks, kuigi paneb mõtlema, et kuidas nii hinnaline ese sinna kasti küll sattuda võis. Juu mõni loll vaatas, et "ah, mingi pastakas jälle!" ja viskas sinna :P

Pastakas ise näeb välja selline nagu pildilt näha võib. Lähivaatlusel väga korralikult valmistatud, plastmassist jubinaid küljes EI ole. Kirjade järgi on tegu kroomitud (läikiv osa) ja mati pinnaga roostevaba terasega. Ahjaa, graveering väidab, et tegu on Kunda Nordic'u pastakaga. Kaalu poolest on ta päris korralikult 40g, mis võrreldes tavalise pastakaga on hämmastavad 22g raskem (jah, inimesed, ma kaalun oma pastakaid...ja ma pole kunagi väitnud, et ma normaalne olen).

Igati kordaläinud päev, ma julgeks väita! =)